Abner Doubleday elas aastatel 1819-1893 ning oli kindlasti teadlik sellest, et ta Ameerikas omajagu tuntud mees on. Newspapers.com arhiivile tuginedes ilmub tema nimi ajakirjandusse juba 1840ndatel aastatel ehk ajal, mil ta veel noor mees oli ning esimese hooga mäletas ka ajalugu teda lugupeetud ühiskonnaliikmena, kes Ameerika Ühendriikide kodusõja vallandanud Fort Sumteri kindluse kaitsel olla Uniooni vägede ohvitserina esimese lasu teinud. Elujõulisuse sellele faktile andsid "Appletons’ Cyclopaedia of American Biography" 1888. aasta väljalaske koostajad, kes leidsid Doubleday olevat piisavalt tähtis isik, et talle artikkel pühendada ning loomulikult mainiti selles ära ka kõnealune episood. Võib arvata, et küllap oleks ainuüksi sellest sõjaajaloolisest faktist jagunud materjali paljude põlvkondade ajaloolaste jaoks, ent inimesed, kes Doubleday surma järel tema biograafiat tagantjärele oma soovide kohaselt täpsustama hakkasid, suutsid sinna sisse kirjutada lugusid, mis kriitikute väitel oleks üllatanud ka Doubledayd ennast. Nimelt suutis üks initsiatiivgrupp 15 aastat pärast Doubleday surma tuvastada tema elust jäljed, mis võimaldasid neil Doubledayle omistada pesapalli väljamõtlemise au.
Kiire ülevaate vormis edastatuna juhtus nii, et XIX sajandi viimasel kümnendil hoogustusid pesapalliringkondades arutelud mängu päritolu üle ning üks huvigrupp, keda ajalugu tunneb Millsi komisjonina, kuulutas 1908. aastal ajakirjanduse vahendusel välja otsingu mängu ameerika päritolu tuvastamaks. Üks saabunud vastus sobis komisjoni eesmärkidega. Selles öeldi, et 1839. aastal olla Abner Doubleday nimeline noor mees Cooperstowni nimelises kohakeses, mõnesaja kilomeetri kaugusel New Yorgist, kirja pannud tänase päevani kehtivad pesapallimängu esimesed reeglid ning sellest viitest komisjonile piisas. Järgnevatel aastatel püüti seda teavet mitmel moel levitada, kuid esitatud versioon sattus kiiresti konflikti reaalse elu faktidega ning see ei leidnud ühesest ja kriitikavaba omaksvõttu. Tagantjärele saab öelda, et Doubleday juhtumit ootas ees huvitav saatus. Kuigi pesapalli leiutajana teda ajalukku kinnistada ei suudetud, jäi müüt temast püsima ning elab pesapalliruumi paigutatuna aktiivset omaelu tänaseni.
Ajaloo loomise illustratiivne õppetund, kus vasakult paremale liikudes minevik ajaloo kuju on võtnud. Kui vasakpoolsel vaatab vastu sirge rühiga kodusõjaaegset Uniooni vormi kandev mees, siis parempoolsel on eelnevat fotot juba omajagu töödeldud. Abner Doubleday rüht on küll endiselt sirge, kuid pesapalli hoidev parem käsi seevastu tähelepanuväärselt ebaloomulikus asendis ning ka vasakule õlale toetuv kurikas heidab ebaloomulikku varju. Arusaadavalt on see internetist leitav foto kokku monteeritud ironiseerivana, kuid sellest hoolimata on see mitmes mõttes õpetlik. Esiteks lubab see meelde tuletada, et ka kirja panduna ei suuda ajalugu mitte kunagi kajastada minevikku selle algses täpsuses ning ajaloos väljenduvad alati kirjutaja eesmärgid. Teiseks aga juhib parempoolne foto tähelepanu ka sellele, millised võivad olla tagajärjed, kui meelevaldselt koostatud minevikukirjeldusele jälile ei saada ning taolist kirjeldust ajalooliseks tõeks hakatakse pidama. Kui Doubleday müüdi loojate eesmärgid täitunud oleks, mäletaks ajalugu Doubledayd just sellisena nagu ta parempoolsel fotol vastu vaatab. Tõsi, sel juhul visuaalselt usutavamalt vormistatuna ning tänased arutelud võiks toimuda hoopis selle üle, kas mitte vasakpoolne foto võltsing pole. (Foto allikad: helmarblog.com ja twitter: @adoubledayvhs)
Iga loo taga on inimesed ja ideed, millest inimesed lähtuvad. Nii on lood ka "Doubleday müüdiga", nagu seda pesapalliajaloos nimetama on hakatud. Lähtugem esmalt inimestest. Alustada võiks tõdemusega, et Millsi komisjoni olulisus jääb rangelt võttes formaalseks. Nime sai see grupp (org. Mills Commission) oma juhi Abraham G. Millsi järgi, kelle pesapallist tulenevatest tegemistest lähtudes võib tema karjääri tipphetkeks pidada aastaid 1883-1884, mil ta National League´i (NL) president oli ning mis positsioonina oli seda mõjukam, et NL oli toona ainus Major League´i tunnustuse pälvinud liiga. Omanimelise komisjoni juhina Mills aga ennast initsiatiivi kõige tähtsamaks inimeseks pidada ei saanud. Asi on selles, et nii tema, kui ka tema juhitud komisjoni liikmed olid vaid kohusetäitjad, tellimuse täideviijad, mille neile esitas XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse üks mõjukamaid inimesi spordimaailmas, kelle nimi ei saa võõras olla ka Euroopas. Selleks inimeseks oli Albert Spalding. Euroopa kultuuriruumis kohtab seda nime kõige sagedamini seoses korvpallimänguga, kuna Spaldingu pall on üks enim kasutamist leidnud mänguvahed. Albert Spalding on neid korvpalle tootva firma looja.
Spalding on inimene, kelle terve elu oli seotud profispordiga, enamgi veel, teda võib õigusega pidada ka valdkonna loojate hulka kuuluvaks. Ta sündis aastal 1849 Byronis, Chicagost saja kilomeetri kaugusel asuvas väikelinnas, oli noorena väga heal tasemel pesapallur ning kui 1871. aastal Ameerika Ühendriikides esimene profiliiga loodi, sai ka Spalding mängijana sellest osa. Esimesed viis aastat mängis ta Boston Red Stockingsi ridades, seejärel veel kaks aastat Chicago White Stockings´is, kuid 1877. aasta hooaja järel oli vigastuse tõttu sunnitud edasisest mängimisest loobuma. Ent vigastus polnud mängijakarjäärile joone allatõmbamisel ainsaks põhjuseks, kuna Spaldingu huvid olid hakanud juba mujale liikuma. Pesapallikirjandus väidab küllaltki üksmeelselt, et tegemist oli tohutut energiat omanud inimesega, mis muu hulgas väljendus selles, et veel mängijakarjääri ajal 1876. aastal rajas ta omanimelise spordivarustust tootva ettevõtte, mille toodangule sai juba korvpalli kaudu viidatud. Spaldingu firma esimesed tooted olid arusaadavalt seotud pesapalliga.
Taolise positsiooni sissevõtmine profispordi algusaastatel viis Spaldingu kiirest valdkonna tähtsaimate isikute ringi. Algselt asusid tema firmad Chicagos ja New Yorgis, kuid Spalding oli mees, kes mõtles hoopis laiemalt. Teda innustas läbilöök maailmas ning seda eesmärki silmas pidades korraldas ta 1888. aastal ülemaailmse pesapallituuri, milleks pani kokku MLB staaridest koosnevad kaks võistkonda. Tolle aasta sügisel alguse saanud pooleaastane tuur läbis Austraalia, Põhja-Aafrika, Itaalia, Prantsusmaa ja Suurbritannia. Hetkel pole oluline, et nii pikk võistlusreis Spaldingu ja mängijate vahel omajagu pingeid tekitas ning mängijad lubatud teenistuse ja olmeküsimuste üle kurtsid, ka pole hetkel oluline, et kahtluse alla on seatud Spaldingu väljakuulutatud eesmärk pesapalli laialitransportimisest üle maailma iseenesest, kuivõrd on arvatud, et see pidi olema vaid vahend, aitamaks tal edaspidi oma firma toodangut müüa igas maailma nurgas.
Praegusel juhul on oluline hoopis üks sügavam idee, mis selle tuuri jooksul idanema hakkas ning järgnevatel aastatel Ameerikas küllaltki agressiivses diskussioonis edasi arenes. Ilmekalt on selle idee sõnastanud Mark Lamster oma 2006. aastal ilmunud teemakohase raamatu pealkirjas: "Spalding´s World Tour: The Epic Adventure that Took Baseball Around the Globe - And Made it America´s Game", mida eesti keelde ümberpanduna võiks kirjeldada Spaldingu muljet avaldava maailmatuurina, mis pesapalli maailma eri paikadesse viis, kuid mängu seeläbi üdini ameerikalikuks muutis.
Albert Spaldingu korraldatud maailmatuuri Austraalia visiiti tutvustav plakat, millel viidatakse ka ringkäigu jätkule Aafrikas ja Euroopas. (Foto allikas: chicagology.com)
Võrreldes Euroopaga oli Ameerika Ühendriikide näol XX sajandi alguses tegemist väga noore riigiga, mis tähendas seda, et kui riiklikud struktuurid võisidki funktsionaalses mõistes olla suures osas välja töötatud, toimivad ja loogiliselt arenevad, siis kirjeldavad ideed, mis neid struktuure põhjendama ja õigustama pidid, olid alles väljatöötamise järgus. Üheks taoliseks riiklike ideede kaitsmise väljendusvormiks on ajalugu, mis konkreetselt Ameerika Ühendriikide puhul pidi muu hulgas kaitsma XIX sajandi keskpaigas idanema pandud ideed Ameerika erandlikkusest. Suunates tähelepanu uuesti pesapallile ning aruteludele selle päritolu üle, aitab Ameerika erandlikkuse idee selgitada, miks tekkisid taotlused pesapallile üdini ameerikalik taust luua. Erandlikkuse ideest tulenevalt ei saa juba ainuüksi definitsiooni kohaselt ameerikalikkus olla laenatud, päritud või omaenda kultuuri piirest väljaulatuvate ajalooliste juurtega, mis pesapalli puhul tähendas seda, et kustutata tuli kõik viited, mis võisid mängu euroopalikule taustale osutada.
Kui Spalding oma kaaslastega 1889. aasta kevadel maailmatuurilt koju tagasi pöördus, korraldati nende auks New Yorgis enam kui kolmesaja külalise osavõtul pidulik vastuvõtutseremoonia. Pesapalliajalugu on tolle sündmuse küllaltki täpselt fikseerinud, mistõttu on teada, et üritus viidi läbi Delmonico nimelises restoranis ning külaliste seas olid ka kirjanik Mark Twain ja riigi tulevane president Theodore Roosevelt. Spalding oma 1911. aastal ilmunud mälestustes "America´s National Game" lisab, et külaliste hulgas oli ka mitmeid Harvardi, Yale´i ja Princetoni ülikoolide vilistlasi, mis peab ajaloouurijat veenma, et tegemist oli kõigiti lugupeetud ja autoriteetsete inimestega ehk teisisõnu, kõik, mis tol õhtul öeldud ja tehtud sai, lähtub ühiskonna kõige väärikamalt ja haritumalt kihilt.
Küllap oli too vastuvõtt suures osas ikka selline, nagu see sellistel juhtudel olema kipub, mis tähendab, et reisilt tulnud inimesed vahendavad hea toidu ja joogi kõrval oma elamusi ja vastavad küsimustele. Kuid tol õhtul, nagu ajalugu mäletada laseb, tuli maailmaturnee vaimust tingitult jutuks ka Ameerika Ühendriikide positsioon maailmas üldisemalt ning spordi roll Ameerika ideede tutvustamisel. Ei tasu unustada, et ametliku versiooni järgi paigutas Spalding pesapallituuri ameerikaliku toote tutvustamise raamidesse, mis kindlasti aitas tal oma ettevõtmisele Ameerika-sisest tähelepanu võita, mis tol õhtul väljendus muu hulgas ka lugupeetud seltskonna kogunemises, mille üle, nagu näha oli, Spalding suurt uhkust tundis.
Piduliku sündmuse edenedes jõuti juttudega ka pesapalli juurte juurde ning ühise arvamuse kohaselt leiti, et pesapall on läbi ja lõhki Ameerika päritolu. Küllap nii jagatud seisukohast tekkinud eufooriast kui ka ärajoodud alkoholikogusest tingituna olla kogu seltskond tseremooniameistri, juba mainitud Abraham G. Millsi üleskutsel oma veendumuse kinnitamiseks karjuma hakanud: "No rounders! No rounders!". Minu teada puudub eesti keeles "roundersi" nimelisele mängule sõnaline vaste, kuid oleksin tänulik, kui mind selles osas parandataks. Praegu piisab sellest, kui öelda, et tegemist on tänasele pesapallile küllaltki sarnase mänguga, kus mänguvahenditeks on pall ja kurikas ning eesmärgiks jooksud pesadesse.
Nüüd tuleb roundersi ajalugu käsitlenud tekstidest tähelepanu juhtida kahele kirjeldusele. Esiteks on sellenimelise mängu ära maininud britt William Clark oma entsüklopeedia formaadis koostatud raamatus "The Boy’s Own Book", mis esmakordselt ilmus 1828. aastal Londonis ning aasta hiljem Bostonis. Segadusi on loonud aga fakt, et sedasama mängu on enam vähem samal moel kirjeldatud ka juba palju aastaid varem, 1744. aastal välja antud briti lasteraamatus "A Little Pretty Pocket-Book", kus mängu nimetatakse "base ball’iks". Ka see teos on Ameerika lugejale tuttav, kuna Ameerikas ilmus raamat aastal 1878. Niisiis tuleb välja, et enam kui saja aasta jooksul ei põhjustanud sedasama mängu kirjeldanud sõnaline erinevus Ameerikas vähimaidki probleeme, küll aga tekkisid need hetkel, mil ilmnesid mängule esitatud ajaloolised pretensioonid ning mis Millsi komisjoni loomisega kulmineerusid.
Ajakirja "Spalding's Official Base Ball Guide" pikaaegne peatoimetaja Henry Chadwick, kelle viide pesapalli inglisepärasele minevikule innustas Spaldingit otsima mängu ameerika päritolu. (Foto allikas: baseballhall.org)
Nagu juba öeldud, kuulus Spalding profispordi kui uue valdkonna loojate hulka ja seda mitte ainult sporditarbeid tootva ettevõtte omaniku positsioonist tulenevalt. Kuna tegemist oli väga uue valdkonnaga, siis on paratamatu, et inimesi selles nappis ning ühed ja samad tegelased valdkonna sees erinevad tegevused hõivanud olid. Nii kuulus Spaldingi omandusse veel ka Chicago White Stockings, mis oli moodustanud tema maailmaturnee selgroo, samuti kuulus Spaldingi ettevõte hulka populaarne ajakiri. Sellele pani ta aluse 1877. aastal, kandis see nime "Spalding's Official Base Ball Guide" ning tegemist oli kord aastas ilmuva kalender-tüüpi valjaandega, milles anti sissevaade lõppenud hooajale, avaldati persoonilugusid, statistikat ja muidugi ka reklaami, kus eriline rõhk oli arusaadavalt Spaldingi enda toodetel. Ent tähtsa osa moodustasid ka arvamus- ja ajaloorubriik, mida Spaldingi enda kõrval täitis mees, kes Doubleday juhtumis üht kõige tähtsamat osa täitis. See mees oli Henry Chadwick.
Chadwick on pesapalliajaloos nii oluline isik, et tema persoon tuleb millalgi täiesti eraldi teemana üles võtta, praegu piisab aga sellest, kui öelda, et 1903. aasta väljaandes avaldas Chadwick 22 leheküljele välja venitatud artikli pesapalli ajaloost, milles muu hulgas ütleb, et mäng, mida Ameerika linnades XIX sajandi esimesel poolele mängiti, oli modifikatsioon XVI sajandi inglise mängust rounders. Chadwick polnud mingi suvaline kirjamees, vaid autoriteetne kuju, pesapalli arengut ja ajalugu mõjutanud mees, kes artikli kirjutamise ajal oli Spaldingi palgal, olles kõnealuse väljaande peatoimetaja. Kuna Spaldingi välja antud ajakiri kuulus koos "Reach Guide" nimelise ajakirjaga valdkonna kõige tähtsamate väljaannete hulka, võib Chadwickut, tulenevalt tema positsioonist, nimetada avaliku arvamuse üheks kõige olulisemaks mõjutajaks pesapallist. Sellele osutab ka tähelepanuväärne fakt viidatud artikli päises, kus Chadwicki nime järel seisab tiitel - "The Father of Base Ball". Niisiis, ei vähem ega rohkem kui "pesapalli isa". Ettevaatavalt olgu lisatud, et kuigi Spalding alustas just sellest artiklist tõugatuna peapalli ameerika päritolu otsinguid, mis 1908. aastal Millsi komisjoni loomisega tipnes, püsis nimetatud tiitel Chadwicki nime järel kõikides tema toimetatud väljaannetes kuni 1908. aastani, mil ta 83-aastasena suri. Kuigi Spalding oli otsustanud avastada mängu Ameerika päritolu, ei hakanud ta vähemalt vana mehe eluajal tollelt tema tiitlit ära võtma.
Kaks aastat pärast Chadwicki kuulsat artiklit hakkas Spalding otsustavalt tegutsema, moodustas töögrupi, pani selle etteotsa oma ammuse tuttava ja sõbra Millsi ning tegi ülesandeks avastada pesapall ameerika omajuured. Komisjon leidis selle, milleks see loodud oli. Ajalehekuulutusele reageerijate hulgas oli mees nimega Abner Graves, kes oma kirjas ütles, et mäletab lapsepõlvest pesapallimängu, mille reeglid Abner Doubleday 1839. aastal paberile pani ning mis on olnud aluseks kõigile neile mänguformatsioonidele, millele ameerika pesapall edaspidi tugines. Millsi komisjon, veel vähem Spalding ise, ei hakanud end allikakriitikaga vaevama. Küllap tuleb sellele põhjust otsida ka asjaolust, et nende hulgas polnud ainsatki ajaloolast ning taolised töömeetodid polnud neile lihtsalt tuttavad. Tuginedes korra mainitud Spaldingu koostatud pesapalliajaloole, mida mitmel juhul ka autobiograafiaks on liigitatud, kuulusid komisjoni: [Spaldingu sõnastuses]:
"Mills - mängis kodusõja eel ja ajal entusiastlikult pesapalli, oli National League´i kolmas president (siin Spalding eksib, kuna Mills oli organisatsiooni neljas president); Arthur P. Gorman - Marylandi osariigi esindaja Kongressi ülemkojas; Morgan G Bulkeley - Connecticuti endine kuberner ja Kongressi ülemkoja liige; N. E. Young - veteranmängija, National League´i esimene sekretär ning neljas president (Spalding eksib taas. Nicholas Young oli viies president); Alfred J. Reach - Philadelphiast; George Wright - Bostonist pärit tuntud ärimees ning omal ajal oli üks kahest kõige tuntumast pesapallurist (pole teada, keda Spalding teise mängijana silmas peab); James E. Sullivan - amatöörspordi liidu juht (i.k Amateur Athletic Union), kes nõustus vastu võtma meie komisjoni sekretäri koha."
Pesapalliajalugu on säilitanud ja levitanud fotot mehest, kes Abner Doubleday müüdi loomise taga seisab. Ma pole kirjanduses kohanud spekulatsiooni, mis oleks võtnud uurida, kas Abner Gravesit võis Doubledayle osutamise juures motiveerida fakt, et viimane tema nimekaim oli. (Foto allikas: ourgame.mlblogs.com)
Komisjoni töö tulemused poleks saanud Spaldingule rohkem meelehead valmistada. Ühtäkki oli tema käsutuses informatsioon, mis ei kõnelenud pelgalt mängu ameerikalikust minevikust, vaid sellele oli lisandunud ka looja autoriteetne positsioon - Unioni vägede ohvitser, kes võidukalt lõppenud kodusõjas esimese kaitsest lähtuva lasu oli teinud. Nüüd ei jäänud Spaldingul muud üle, kui oma meediakanaleid kasutades saadud infot levitama hakata, mida ta oma väljaande raames järgnevatel aastatel jõudsalt tegi. Ka 1911. aastal ilmunud raamatus kõneleb ta Doubledayst kui mängu loojast, kuigi selle aja peale olid esimesed katsed Spaldingu väite ümberlükkamises juba tehtud. Õige kiiresti toodi lagedale Doubleday isiklikud mälestused, päeviku vormis kirja pandud mälestused, kus selle autor ei olnud teinud ainsatki viidet pesapallile. Ka on kahtluse alla pandud, kas nimetatud ajal Doubleday üldse Cooperstownis viibida sai, kuna tema samale ajale langenud õpingud leidsid aset mujal. Mäluteooriate raames on mõeldud ka selle üle, kas Millsi komisjonile kirja saatnud Gravesi tähelepanekud saavad olla usaldusväärsed, kuna ta kirjeldas 70 aasta tagust juhtumit, mil ta ise napilt viiene oli.
Vahest kõige tähelepanuväärsem Doubleday juhtumis on aga fakt, et kuigi ajalugu on nüüd juba enam kui saja aasta jooksul teema korduvalt läbi töötanud ning selle minevikulisusele vastavuse võimaluse veenvalt ümber lükanud, on legend ise püsima jäänud. Kõige kaalukam roll selles on olnud pisikesel Cooperstowni külal, millele Graves oma kirjas osutas. Vikipeedia kinnitusel on New Yorgi osariigis asuv kohake täna koduks vaid 1852 inimesele, kuid ometi teab seda kohta kogu Ameerika. Veelgi enam, paljude ameeriklaste jaoks on tegemist omamoodi püha paigaga, kuhu võetakse ette pesapallist lähtuvaid palverännakuid. Juhtus nii, et XX sajandi esimestel kümnenditel hakkasid Cooperstowni juhid Doubleday müüti oma küla tutvustamiseks ära kasutama ning 1939. aastal ehk sada aastat pärast Doubleday väidetavat pesapalli leiutamist leidis seal kodu vastloodud Pesapalli Kuulsuste Hall ja Muuseum (i.k National Baseball Hall of Fame and Museum). Täna on Cooperstown pesapalli sünonüüm, mis tähendab, et kuigi Doubleday pesapalli loomise fakt on ümber lükatud, on Doubleday müüt ise aga täiesti reaalne, faktiline tõsiasi ning igal moel elujõuline.
2015. aastal valmis Netflixi toodanguna komöödia The Ridiculous 6, kus üheks karakteriks John Turturro kehastatav Abner Doubleday. Pesapallist lähtudes tuleb tähelepanuväärseimaks pidada episoodi, milles Doubleday Hiina immigrantidele pesapalli õpetab, mille reeglid ta sealsamas välja mõtleb ning neid parasjagu endale sobivas suunas pidevalt muudab. Seda episoodi vaadates tasub meeles pidada, et selles ei heideta nalja mitte Abner Doubleday, vaid pesapalliajaloo kirjutuse üle.
Comments