MLB pikk ja tihe hooaeg ning selle raames peetud üks mäng on tegelikult küllaltki sarnased. Mõlemal juhul täidab enamuse mängijate jaoks suure osa ajast pikk ootamine ning ka siis pole vähimatki kindlust, et ootamise järel saabunud ründefaas kolmel korral pallist möödalöömise järel napi minutiga läbi ei saa ning ka kaitsefaas võib mängija jaoks mööduda nii, et pall temani ei jõuagi. Ja isegi juhul, kui ründefaas osutub õnnestunuks ning ka kaitses saab mängija vastase väljalöömisel abiks olla, ei muuda see fakti, et enamuse ajast viibib mängija ooteseisundis. Pesapalliküsimustega tegelenud kirjutajate jaoks on taoline seisund olnud väljakutsuv teema, uurimisobjekt iseenesest.
On öeldud, et kuna pesapall on sport, kus ka kõige paremad mängijad ebaõnnestuvad ründefaasis seitsmel korral kümnest (käimasoleval hooajal on löögiprotsendi vähemalt .300 vaid 14 mängijal), on põhimõtteliselt tegemist spordiga, millele annab sisu ebaõnnestumine (kusjuures ebaõnnestumist kinnitab objektiivselt võrreldav ja kõigile nähtav statistika) ning liites selle võistlusmomendi puudumise ehk pika ootamisega, on tühja aja täitmiseks vaja tegevust, mis suudab mõtted hulluks minemiselt eemal hoida.
MLB klassika: põlev toss. Detroidi mängija Don Kelly (nr. 32) parema jala toss on leekides, süüdlane Justin Verlander (paremal joogitopsiga) vaatab mõnuledes pealt. (Foto allikas: youtube) Teoreetilistes tekstides on leitud, et meestekeskses MLB-s on selleks meetodiks kujunenud huumor. Nali annab sisu tühjale ruumile, millest võistlusmoment on välja võetud. Naljad meestekeskses maailmas võivad olla nii heatahtlikud kui ka veidi kurjad, kuid nali vahendina, mis ooteajale sisu annab, on pesapalli juurde kuulunud alati.
Meeskonnakaaslaste üle tehtavad naljad said hoo üles televisiooni arenguga, mis täiskasvanud meeste tembutamistele telekaamerate arenemise rütmis üha täpsemalt jaole sai. Kõige klassikalisemaks naljaks võiks pidada mängija võistlustossu põlema süütamist, mida võib kordaläinuks lugeda siis, kui selle omanik alles siis juhtunule pihta saab, kui tossust kõrgeid leeke välja lööb. Mängijatel ja telekommentaatoritel on nalja palju, treenerid teevad moe pärast kurja nägu, kuid tühi ootamisaeg on saanud suurele osale mängijatest konkreetse sisu.
Iga taolise juhtumi puhul tuleb arvestada ka sellega, et lisaks konkreetsele aktile annab tühjale ooteajale sisu ka akti planeerimine ja hilisemad arutelud selle üle. See on ju ikkagi tähtis asi, kuna tegemist oli ainsa elemendiga, mis ooteajale sisu andis. Aga miks siin pidama jääda?! Taolisele aktile järgnevalt võivad moodustuda erinevad fraktsioonid, kus ühelt poolt hakatakse planeerima kättemaksuoperatsioone ja teisalt püütakse neid läbi näha ja ennetada. Oh kui palju tegemist!
Niisiis on olemas naljad, mille toimumiskoht on piiritletud mängijate pingiga ning võistlusmomenti neid kaasa ei võeta. Keegi ei pane meeskonnakaaslase tossu põlema lootuses, et leek ka pool jalga kaasa võtab. Kuid pesapalli juurde kuuluvad ka sellised naljad, mis viiakse ka võistlusareenile ning mis avalduvad hiljem võistleja statistikas. Nali tuleneb sellest, et mängijale antakse ülesanne, mida ta varem teinud pole. Kuna kõige iseseisvam ning sellest tulenevalt keerulisem on viskaja positsioon, tuleb aeg ajalt ette, et olukorras, kus mängu võitja juba enam vähem kindel on, saadetakse viskama mängija, kellele see täiesti uus kogemus on.
St. Louis Cardinals tegi eile taolist nalja nädala jooksul juba teist korda. Kui eelmisel nädalal San Francisco vastu saadeti viimases voorus 15 : 2 eduseisul viskama Albert Pujols, siis eile sai sama au osaliseks Yadier Molina, kes viimases voorus Pittsburghi vastu asus viskama 18 : 0 eduseisul. Euroopa spordiruumi üle panduna annaks võrdluse edasi olukord, kui 5 : 0 juhtiv PSG saadaks viimaseks viieks minutiks väravasse Lionel Messi ning nädala hiljem samas olukorras Neymari. Peaks olema arusaadav, et sellised käigud ärataks suurt tähelepanu.
Skoori osas jäid Cardinalsi kaks legendi võrdseks. Mõlema hingele jäi üks kodujooks ning mõlemad võimaldasid vastasele neli jooksu. Pujols lubas küll ühe hit´i vähem, kuid mõlema ERA on 36.00, mis on heaks statistikaks peetavast kümme korda kehvem. Statistikat tuleb aga praegu mõista vaid nalja osana, sest ERA 36.00 saab MLB-sse kuuluda vaid irooniana.
Selles, et tegemist on naljaga, annab kinnituse ka vastase reaktsioon. Jalgpallikultuuris ei peeta ilusaks, kui eelpool visandatud Messi ja Neymari situatsioon reaalse kuju võtaks ning jalgpallis on peetud vastast solvavaks isegi olukorda, kui suures eduseisus penalti teeninud meeskond saatis lööma oma väravavahi. Pesapallimängu filosoofia on aga teistsugune ja ma arvan, et see tuleneb neist asjaoludest, mida juba nimetatud: hooaja/mängu pikkus ja tihedus kombineerituna tühja ooteajaga.
Seda näivad parasjagu võistlevad meeskonnad mõistavat nii eraldisevana kui ka üheskoos, mille üheks kinnituseks võiks nimetada ilusat hetke, kui Pujoli vastu esimese hit´i teinud San Francisco mängija Evan Longoria löögipalli endale palus. MLB-s on tavaks, et ajaloolise löögi teinud mängija konkreetse palli endale saab ning Longoria palve kinnitab, et tegemist oli tõesti ajaloolise hetkega. Kui aga Longoria selle palli tulevikus jutuks võtab, siis on juba praegu teada, et jutu sisu ei moodusta mitte võistlussport, vaid üks pesapalliväljakul aset leidnud nali.
Comments