top of page
Writer's pictureA.M.

Take Me Out to the Ball Game

MLB kohtumiste traditsiooni kuulub tava, et seitsmenda vooru keskel, kui võistkonnad ründe-kaitse formatsioone vahetavad, tehakse mängus mõneminutiline muusikaline hingetõmbepaus ning ühislaulmise vormis tuleb ettekandele üks järgnevast kahest loost. See võib olla lugu, mille viisijuppi osatakse küllap ka mujal maailmas kaasa ümiseda - "God bless America", kuid ettekandele võib tulla ka laul, mis küll peidus sügaval ameerika kultuuris, kuid on väheusutav, et muu maailm seda üldse tunneb. See kannab pealkirja "Take Me Out to the Ball Game", kirjutatud on see aastal 1908 ning MLB mängude ajal on seda vähem või rohkem organiseeritult lauldud alates 1934. aastast.


Niisiis on tegemist tavaga, mis ulatub juba üle mitme põlve ning just selle taustal väärib osutamist tähelepanek, mille tegi Ameerika Ühendriikide Kongressi raamatukogu üks juhtidest Lee Ann Potter ajakirja "Music Educators Journal" 2019. aasta neljandas numbris. Oma artiklis "Music beyond the Seventh Inning Stretch" ütleb ta, et kui ameerika üliõpilastelt küsida, mis laul neile pesapalliga seonduvalt kõige esimesena meenub, osutaks enamus just siin jutuks võetud loole. Samas aga lisab ta, et küllap oleks paljude vastanute üllatus suur, kui nad saaksid teada, et traditsiooniliselt mängude ajal ettekandele tulevad read on vaid refrääni osa enam kui sada aastat tagasi kirjutatud laulust.


Kuigi Potter ühtegi vastavasisulist küsitlust oma väite kinnituseks ei paku, võib põhjuse tema usaldamiseks leida teistest allikatest. Nii ütleb ameerika laulja Carly Simon laulu sajandaks aastapäevaks välja antud raamatu "Baseball´s greatest hit: the story of Take me out to the ball game" (autorid Andy Strasberg, Robert Thompson ja Tim Wiles) eessõnas, et kui tal 1994. aastal paluti ühes situatsiooni seesama laul tervikuna ette kanda, tuli talle üllatusena, et sel ka kaks salmi on, mis märkusena on seda tähelepanuväärsem, et staadionil olles oli ta refrääni kaasa laulnud alates 1950ndate aastate algusest. Võttes nüüd ülesandeks Simoni üllatusele selgitust otsida, tuleb tõenäoliselt arvestada asjaoluga, et kõnealune tava ühiskonnas sedavõrd loomulikuna viibis, et küsimused selle päritolust või tervikust polnud lihtsalt asjakohased. Kui traditsioon on end kehtestanud, ei vaja see tervikuna enam pidevat ülekordamist, ning nii võib ka juhtuda, et traditsioon jääbki endas kandma vaid algse terviku pudemeid. Neile aga, kes tõesti soovivad veenduda terviku olemasolus, on Ameerika Ühendriikide Kongressi raamatukogu laulu originaali veebipõhiselt kättesaadavaks teinud.


Laulu originaalesitus Billy Murray ja Haydn Quartet esituses aastal 1908.


Sedasama mõtet on mõnevõrra teises võtmes lahanud Carlos R. Abril, kes ajakirja "Music Educators Journal" 2006. aasta avanumbris avaldatud artiklis "Music That Represents Culture: Selecting Music with Integrity" juhib tähelepanu, et muusikaelamus on alati kontekstipõhine, olles põimunud keele, tantsu, mängu, ajaloo või poliitikaga, ning sellest "teadlik olemine" muutub kogemuse oluliseks koostisosaks. Abril toob näite, et senikaua, kui lapsed ei mõista, mis on pesapall, ega tea, et pesapallimängudel "Take Me Out to the Ball Game" lauldakse, ei suuda nad tervikuna mõista ka selle laulu sõnumit. Tänase päeva kontekstis on Abrilil kahtlemata õigus, kuid mõelda võib ka hoopis nii, et kõnealused lapsed, olles jäänud puutumata ühest kultuuritraditsioonist, võivad oma tunnetuskogemuses olla hoopis lähemal laulu algusaastate tähendusele, kus sel kultuuriline tähendus iseenesest puudus. Pealegi ei tohi unustada ka Simoni kogemust, et laulu tänasest kontekstis teadlikud inimesed võivad üllatunud olla, et laulul lisaks refräänile ka kaks salmiosa on, mis on aga fakt, millega Abrili osutatud lapsi üllatada pole isegi võimalik ning seda põhjusel, et neil puudub teadmine refrääni iseseisvast eksisteerimisest.


Praegu poleks vist ülearune öelda, et ülekantud tähenduses kuulub ka enamus eesti kultuuriruumi jagavatest inimestest kõnealuste laste hulka, kel lauluga seoses konkreetne fenomenoloogiline tunnetuskogemus puudub ning keda seetõttu ühe lookese refrääni juurde kuuluvad kaks salmi niisama kergelt rivist välja lüüa ei suuda. Eks ole ju lihtsama ülesehitusega laulud kõik seesugused. See aga ei tähenda, et assotsiatsioone kõnealuse looga eestikeelse kultuuriruumiga luua poleks võimalik. Hoopis vastupidi. Kultuurilise globaliseerumise raames mõistetuna on seda võimalik teha laulu meloodia autori Albert von Tilzeri vahendusel. Asi on selles, et üks tema kirjutatud lugu on millalgi 1980ndate aastate alguses ka eestikeelse sisu saanud, teksti autoriks Henno Käo ning lugu algab sõnadega "Karu elas loomaaias." Originaalis kannab laul nime "Oh by Jingo!" ning võib uskuda, et von Tilzeri seostamine selle looga paneks ameerika kultuuri kollektiivselt kulme kergitama, kuid eks sellestki väljenduks muusikaelamuse kontekstipõhisus.



Ma pole saanud täpselt jälile, kui mahukas von Tilzeri looming tervikuna on (ingliskeelse Vikipeedia andmeil tuleb kirjutatud laule mõõta sadades), kindel on aga see, et Ameerika Ühendriikides märgib "Take Me Out..." von Tilzeri kultuurilist sõrmejärge. Üks näide. Kakskümmend aastat tagasi korraldati Ameerika Helisalvestuse Ühingu (Recording Industry Association of America) eestvedamisel küsitlus nn "Sajandi laulu" väljaselgitamiseks, mille eesmärgiks oli "edendada Ameerika muusika- ja kultuuripärandi paremat mõistmist Ameerika koolides". Küsitluses osalesid inimesed muusikatööstusest, meediast ja haridusvaldkonnast ning esikoha selles tabelis sai "Over the Rainbow" Judy Garlandi esituses (autorid Harold Arlen, Yip Harburg, 1939). Sellele järgnesid Bing Crosby "White Christmas" (Irving Berlin, 1942) ning Woody Guthrie loodud ja esitatud "This Land Is Your Land" (1940). Siin huvi pakkuv "Take Me Out..." Billy Murray ja Haydn Quartet esituses hääletati kaheksandale kohale. Nii kõrge koha võlgneb "Take Me Out..." ainult pesapallile, mis selle viisijupi aastate jooksul omaenda hümniks on kuulutanud ning mis samas kõneleb ka pesapalli olulisusest Ameerika ühiskonnas.


Aga kahtlemata on mõju olnud ka vastupidine. Juba viidatud raamatus "Baseball´s greatest hit: the story of Take me out to the ball game" küsivad autorid, kes võiks olla need inimesed, kes pesapalli kultuuriliseks kehtestamiseks suurima panuse on andnud. Kas selleks võiks olla mõni mängija, näiteks Babe Ruth? Või on selleks mõni kirjamees? Näiteks Henry Chadwick, esimeseks pesapalliajakirjanikuks peetav mees, kelle suureks teeneks peetakse ka lihtsasti arusaadavat ja õpitavat mängu statistilise ülesmärkimise väljatöötamist. Või hoopis karikaturist Charles Schulz, kelle 1952. aastal ilmuma hakanud "Peanuts´i" nimelises koomiksis peategelaseks oleva poisi Charlie Browni tegemised suuresti pesapallimängu ümber keerlevad? Autorid leiavad, et kindlasti kuuluvad kõik need inimesed pesapalli kultuuriliste mõjutajate hulka, ent kui sooviks oleks luua sellistest inimestest ammendav nimekiri, ei saa sellest mitte mingil juhul välja jätta von Tilzeri ega ka tema viisistatud laulu sõnade autori Jack Norworthi nime.


"Take Me Out to the Ball Game" Bill Murray esituses. Maailmakuulsa Hollywoodi näitleja emotsionaalne esitus ühendab mosaiigina ameerika kultuuri mitmed tükid. Chicago Cubsi eluaegse fännina püüab Murray 2016. aasta World Seriesi kolmanda mängu ajal Cubsi fännidelt välja pressida viimasegi kui piisa toetust. Võib uskuda, et toda meeleheitele lähenevat üleskutset toitis fakt, et Cubs polnud World Seriesit võitnud alates 1908. aastast, mis juhuslikult kattub"Take me out..." loomisega, kuid mis Cubsi ajaloo seisukohalt märkis ka seda, et mitte ükski tol hetkel staadionil olnud klubi poolehoidja polnud oma eluea jooksul Cubsi suurimat võitu näinud. Murry kuulutab, et ehtsa ameeriklasena tuleb seda laulu esitada nii, nagu seda teeks ameerika suurim meelelahutaja Mr. Daffy Duck! Viisijupi lõppedes karjub ekstaasi piirile jõudnud Murray sülge pritsides "Let´s get some runs, suckers!".


Take Me Out to the Ball Game Helilooja Albert von Tilzer, sõnad Jack Norworth

Katie Casey was baseball mad, Had the fever and had it bad. Just to root for the home town crew, Ev'ry sou Katie blew. On a Saturday her young beau Called to see if she'd like to go To see a show, but Miss Kate said "No, I'll tell you what you can do:" Take me out to the ball game, Take me out with the crowd; Buy me some peanuts and Cracker Jack, I don't care if I never get back. Let me root, root, root for the home team, If they don't win, it's a shame. For it's one, two, three strikes, you're out, At the old ball game. Katie Casey saw all the games, Knew the players by their first names. Told the umpire he was wrong, All along, Good and strong. When the score was just two to two, Katie Casey knew what to do, Just to cheer up the boys she knew, She made the gang sing this song.

Take me out to the ball game, Take me out with the crowd; ...


0 comments

Comments


bottom of page