Mul on julgus arvata, et jutuks tulevat teemat võib pidada maailma spordiajaloo kõige mõjukamaks ja elujõulisemaks spordiskandaaliks. Kui ma viskaksin selle väite õhku Ameerika kultuuriruumis, tervitataks mind kollektiivse noogutusega, Euroopa ja Eesti kultuuriruumis võib reaktsioon väljenduda pigem nõutus õlakehituses, sest fakt ju on, et pesapalliga seonduv suuresti Ameerikaga seotuks on jäänud. Niisiis võib möönda, et ühelt poolt on õigus neil, kes skandaali pigem lokaalseks nimetavad, kuid seejuures tuleb teha ranget vahet, et lokaalne on teema vaid puhtsportlikes raamides, kuna Hollywood, Ameerika ülemaailmse kultuurilise kohaloleku üks tähtsamaid kanaleid, üldisi moraaliküsimusi esile tõstes kõnealuse teema ka mujale maailma nurkadesse kandnud on.
Jutuks tuleb sündmus, mille algust tähistab 1919. aastal peetud World Series, mida ajaloos tuntakse Black Sox Scandal nime all ehk siis Mustade Sokkide Skandaal, kui nimetus otsetõlkes edasi anda. Alljärgnevalt jään siiski ingliskeelse nimetuse juurde. Taolise nime sai skandaal ühe osapoole ehk Chicago White Sox kaudu, kes Cincinnati Redsi vastu peetud seerias ilmselge favoriit oli, kuid kes sellest hoolimata kaotajaks jäi. Kuna hilisema uurimise käigus selgus, et kaheksa Chicago mängijat olid osalised kokkuleppemängudes, võeti skandaalist kõneldes kasutusele räpasele tegevusele viitav kõnekujund, mille käigus valged sokid mustadeks muudeti.
Praegu ei oska ma ennustada, kui pikaks Black Soxi lugu siinse blogi raames venib, kuna teemasid, mis käsitleda tuleb võtta, saab juba ainuüksi seepärast palju olema, et veel täna, enam kui sada aastat pärast algseid sündmusi, pakub juhtum Ameerika kultuurielus jätkuvalt elavat ja edasiviivat kõneainest. Black Sox ülevaate esimeses artiklis annan põgusa sissevaate loo peategelastest, kelle kõrvale hilisema kirjelduse käigus arusaadavalt hulgaliselt kõrvaltegelasi lisandub.
Nemad kaheksa jäid süüdi: Joe Jackson, Chick Gandil, Fred McMullin, Happy Felsch, Buck Weaver, Swede Risberg, Lefty Williams ja Eddie Cicotte. (Foto allikas: thisgreatgame.com)
Black Sox. Peategelased.
Joseph J. "Sport" Sullivan, kihlvedude vahendaja. Raske on öelda, kust võis lähtuda idee ja initsiatiiv Ameerika ühe tähelepanuväärseima meediasündmuse, mida World Series 1919. aastal kahtlemata oli, ebaseaduslikuks äraostmiseks ehk kokkuleppemängude korraldamiseks, kuid üks inimene, kellest sel juhul mööda ei saa vaadata, on Bostonist pärit Josep J. Sullivan. Just tema oli mees, kes White Soxi mängija Chick Gandiliga esimese kontakti sõlmis, mis kihlveosõlmijad ning mängijad omavahel kokku viis.
Arnold Rothstein, ärimees, mängur, kuritegeliku organisatsiooni juht. Ühe versiooni kohaselt oli Rothstein mängijatega sõlmitud lepingu peamine rahastaja, kellest sai kihlveopettuse suurimaid kasusaajaid.
Joe Jackson, pesapallur. Vaieldamatult on Jackson kaheksast eluaegse võistluskeelu saanud mängijast kõige tuntum. Tegemist oli andeka ja eduka mängijaga, kelle karjääri keskmine löögiprotsent on .356, millega ta asub kõigi aegade edetabelis neljandal kohal. Arusaadavalt pole tal aga kohta Kuulsuste Hallis, kuid poleemika teemal, kas tema koht seal olla võiks, ei näita väsimuse märke ka tänasel päeval. Jacksoni kaitsjad toetuvad kahele argumendile. Esiteks oli Jackson kirjaoskamatu ning sellest tulenevalt haritumate võistkonnakaaslaste poolt lihtsasti mõjutatav, teiseks aga juhitakse tähelepanu, et Jackson näitas World Seriesis väga häid esitusi.
Charles Comiskey, Chicago White Sox´i omanik. Populaarse arvamuse järgi oli Comiskey kehvapoolsed suhted oma mängijatega üheks peamiseks käimatõmbavaks jõuks, miks mängijad olid nõus World Seriesi mängude mahamüümisega. Alles viimastel aastatel on hakatud avastama, et Comiskey ja mängijate omavahelisi suhteid seni suuresti vaid mängijaid toetavast perspektiivist on kajastatud.
Kenesaw Mountain Landis, MLB komissar 1920-1944. Enne organiseeritud pesapalli juhtima asumist oli Landis tegev Illinoisi põhjapiirkonna ringkonnakohtunikuna. Landis oli see, kes ainuisikuliselt otsustas kaheksale White Soxi mängijale 1921. aastal eluaegse võistluskeelu määrata, ja seda hoolimata faktist, et Chicagos toimunud tsiviilkohtu istungil olid mängijad tunnistatud õigeks.
Hugh Fullerton, ajakirjanik. Fullerton oli juba enne seeria algust saanud vihjeid, et mõned Black Soxi mängijad seeria maha on otsustanud müüa. Kokkuleppel endisaegse viskaja Christy Mathewsoniga hakkasid nad üksteisest sõltumatult mängude ajal kahtlasi mänguolukordi üles tähendama ning hilisema võrdluse käigus selgus, et nii Fullerton kui Mathewson samad olukorrad üles olid tähendanud. Seeria järel mõjukas ajalehes The Evening World ilmunud artikli "Is Big League Baseball Being Run for Gamblers, with Players in the Deal?" järel polnud MLB-l avalikust huvist tingituna võimalik juhtumit varjama jääda ning organisatsioon oli sunnitud alustama juurdlust.
Eliot Asinof, kirjanik. Mitte ükski lugu, olgu selle aluseks tõsielusündmus või fiktsioon, ei saa olla elujõuline ilma jutustajata, mistõttu tuleb Black Soxi loo peategelaste hulka arvata ka Ameerika kirjanik Asinof. 1963. aastal ilmunud tõsielusündmustel põhinevas ilukirjanduslike elementidega teoses "Eight Men Out" võttis autor mängijaid kaitsva positsiooni, mis järgnevatel kümnenditel nihutas selles suunas ka avalikku arvamust. Veelgi andis mängijaid toetavale arvamusele tuge Asinofi teose põhjal 1988. aastal vändatud samanimeline film, kus peaosades Hollywoodi toonased tõusvad tähed eesotsas Charlie Sheeni ja John Cusackiga.
Komissar Landise otsusel karistati Black Sox kokkuleppes osalenud mängijad eluaegse võistluskeeluga. Siin toodud joonistuse avaldas ajaleht "The Evening World" 4. augustil 1921. (Foto allikas: chroniclingamerica.loc.gov)
コメント