Historiograafiliste küsimustega jätkates tahaks juhtida tähelepanu Ameerika kulturoloog Daniel A. Nathani 2003. aastal ilmunud raamatule "Saying It´s So. A Cultural History of the Black Sox Scandal", kus autor ütleb, et traditsiooniliselt saavad Black Soxi lugu kirjeldavad tekstid alguse 1919. aastaga, kui Chicago White Sox ja Cincinnati Reds oktoobri alguses World Seriesis kohtusid. Kuna Nathan oma töös annab juhtumist ülevaate traditsioonilisest narratiivist teadlikult mööda minnes, omandab tema esmapilgul retooriline väide kriitilise märkuse sisu.
Ma arvan, et Nathan soovib öelda, et traditsiooniliselt üles ehitatud narratiiv, mis haarab endasse vaid konkreetse sündmusega tehtavad tähelepanekud, võib jääda lõksu iseenda loodud suletud ruumi ning selliste lugude edastatav sündmuste kirjelduspilt võib jääda üheplaaniliseks ja sellest tehtavad järeldused osutuda kokkuvõttes eksitavateks. Kui jääda kindlaks siin blogis varasemalt esitatud väitele, et Black Soxi juhtumi Ameerika kollektiivse mälu suurimaks mõjutajaks on Eliot Asinofi raamat "Eight men out" ning seda põlistanud samanimeline mängufilm, saab selle põhjal kinnitust, et traditsiooniline narratiiv tõesti eksitav võib olla.
Ameerika kunstnik Thom Ross pühendas Black Sox sajandale aastapäevale seeria töödest, millel püüab edasi anda teemakohaseid emotsioone. Siin pilt nimega "Betrayed - Kid Gleason". Gleason oli White Soxi peatreener, kes võis end mängijate poolt reedetuna tunda, kuna tema polnud salasepitsusest teadlik. (Foto allikas: chicago.suntimes.com)
Nathani panus Black Sox historiograafiasse tuleneb tema valitud meetodist. Ta muudab Black Soxi töövahendiks, mis aitab analüüsida Ameerika Ühendriikide XX sajandi esimestel kümnenditel kehtinud ühiskondlikku mentaliteeti ja korralduspõhimõtteid, kuid heidab töö käigus uutmoodi valgust ka Black Sox juhtumile. Nathan ütleb otse: "Esimeses järjekorras pole "Saying It´s So" mitte niivõrd lugu pesapalli ajaloost, vaid pigem käsitlus kultuurilistest väärtusest ning sellest, kuidas inimesed neid väärtusi loovad." Ühes joonealuses märkuses, milles Nathan viitab oma tööd mõjutanud Leverett T. Smith Jr. 1975. aastal ilmunud raamatule "The American Dream and the National Game", ütleb ta, et erinevus tema ja Smithi vahel tuleneb samadele allikatele osutatud erinevast tähendusest. Nathan ütleb, et sellal, kui Smith kõneleb Black Soxi kaasaegsetele uudistele viidates "avalikust arvamusest", siis tema käsitleb neidsamu materjale "meedia ettekujutusena" toimunud sündmustest. Niisiis tuletab Nathan postmodernistliku autorina meelde, et iga tekst, ka ajalugu, ei saa mitte kunagi olla ette antud, vaid selles väljendub alati ka tükike autorit.
Kuna praeguses artiklis püstitasin eesmärgiks Black Sox ajaloolise konteksti avamise, siis loodan, et eeltoodud sissejuhatus aitab selgitada, miks toetun taolise ülevaate tegemisel Nathani kõnealusele raamatule. Iga autor, Nathan sealhulgas, kes osutab rõhutatult autori rollile ajaloo kujunemisel, on teadlik, et autori mõjudest pole vabastatud ka tema enda töö, mis tähendab, et ka sellele võivad saada osaks parandused või koguni ümber lükkamised. Ka praegusel juhul ei ole eesmärgiks mitte tõe kuulutamine, vaid ühe versiooni esitamine konkreetsest juhtumist, mille sepistamist ei määra mitte niivõrd faktid, kuivõrd meetod, mil moel parasjagu kätte sattuvad faktid omavahel kombineeritakse.
Nüüd juba konkreetsemalt Black Sox ajaloolise konteksti kallale minnes peaks alustama Nathani kõige olulisemast järelmist, mille järgi polnud Black Sox juhtumis iseenesest mitte midagi üllatavat ning kui üldse midagi üllatuseks pidada, siis asjaolu, et juhtum üleüldse skandaaliks pöörati. Asi on selles, et populaarne kirjandus on sajandivahetuse pesapalli kirjeldanud kui moraalset majakat, ühiskonna kõikvõimast kokkusobitajat ning omistanud sellele religiooni tunnused, mis ei ühenda üksnes väikest kildkonda, vaid kogu rahvast, nagu ütles 1919. aastal Ameerika filosoof Morris R. Cohen ning kellele Nathan ka viitab. Ise tuletab ta aga samal ajal meelde, et traditsiooniline narratiiv ei pööra tähelepanu asjaolule, et kõnealusel perioodil oli pesapall oma tegusas olemuses kõike muud kui moraalne eeskuju, millena seda näha sooviti ja millisena seda ka kirjeldati. Selle kohta kolm olulist näidet.
Rahvuslik sport pesapall, mis arvati olevat eeskujuks, on langenud. Valdkonnad nagu poliitika, finantskapital, rusikavõitlus ja traavivõistlused, mida Chicago Tribune samuti mängurlusega seostab, vaatavad konkurendi lahkumist muigega pealt. (Foto allikas: bbc.com)
Esiteks oli organiseeritud pesapall ametlikult üles ehitatud rassilisele segregatsioonile ning seda kuni 1947. aastani. Teiseks kehtis pesapallis 1879. aastast töölepingu vorm kurikuulsa klausliga (i.k reserve clause), mis jättis kogu võimu tööandjale ning töövõtjal ehk mängijal oli töölepingut võimalik üles öelda vaid karjääri lõpetades. Taolise otsuse teinud mängija kaotas aga sellega ühes ka koha organiseeritud pesapallis, mis tähendas, et ükski klubi teda enam ei palganud. Selline süsteem toimis kuni 1975. aastani. Kolmandaks, ning praeguse teema valguses kõige tähtsamana, oli organiseeritud pesapall sisuliselt oma eksistentsi alguses seotud hasartmängudega ning ka kokkuleppemängudes polnud midagi uut. Esimesed kahtlused kokkuleppemängude kohta pärinevad juba 1860ndatest ehk enam kui pool sajandit enne Black Soxi.
Kuigi tegemist oli avalikult teada olevate faktidega, osati need pesapalli traditsioonilisest ajaloost välja kirjutada. Nathan teeb tänuväärse viite ajaloolase Steven A. Riessi 1980. aastal avaldatud raamatule "Touching Base: Professional Baseball and American Culture in the Progressive Era", milles autor teeb hariva tähelepaneku. Riess ütleb, et XX sajandi kahekümnendatel aastatel pidasid inimesed pesapalli kasvatuslikuks institutsiooniks, "mis õpetas traditsioonilisi 19. sajandi väärtusi nagu julgus, ausus, individualism, kannatlikkus ja mõõdukus, aga ka teatud tänapäevaseid väärtusi nagu näiteks meeskonnatöö." Ta jätkab: „On märkimisväärne, kui suur on aga erinevus, mis lahutas pesapalli reaalset tegelikkust seda parimas võimalikus kontekstis esitlevast ideoloogiast. Pesapalli usutunnistus oli kultuuriline väljamõeldis. Pesapalli ideoloogiast sündinud teksti peeti küll valdkonna täpseks kirjelduseks, kuid ometi oli ebatäpne ning mõjutas sellisena ka inimeste igapäevast käitumist ja mõtlemist."
Nathani raamatu ilmumisest möödub peagi kaks kümnendit ning Riessi tähelepanekud jäävad nelja kümnendi kaugusele, kuid see tähenda, et kirjeldatud ideoloogia oma elujõus väga palju järele oleks andnud. Kõneka kinnituse sellele võis saada kaks aastat tagasi, kui Black Sox juhtumi sajandal aastapäeval teema Ameerikas kõrgendatud tähelepanu pälvis. Üks kanal, mis juhtunut käsitles, oli avalik-õiguslik telejaam PBS, kes palus teemat kommenteerida pesapalli ajaloo uurijal Jacob Pomrenkel. Too mõneminutiline Youtubes kättesaadav intervjuu on huvitav seepärast, et Pomrenke peab seal reporteri palvel tähelepanu juhtima mitmetele juurdnunud eksiarvamustele, millele on paljud ajaloolased ka varasemalt osutanud, kuid mis kollektiivses mälus kuidagi kohta pole suutnud leida. Seda kinnitavad reporteri vastavasisulised küsimused, sest vastasel juhul ei peaks neid jutuks võtma.
Pomrenke kommentaaridest vääriks siinse blogi raames välja tuua üks uus faktiväide. Nimelt ütleb ta, et kaheksa White Soxi mängijat nõustusid kokkuleppemängudes osalema mitte seepärast, et neile taoline ettepanek tehti nagu väidab traditsiooniline narratiiv, vaid seepärast, et see idee lähtus neilt endilt. Ka väidab Pomrenke, et mängijad pidasid vahelejäämisvõimalust väga väikseks. Tagantjärele teame, et kui juhtumi päevavalgele jõudmisega poleks samale ajale sattunud uue institutsiooni ehk MLB komissari ametikoha loomine, võinuks White Soxi mängijad karistusest pääseda. Pole üldse võimatu, et komissar Kenesaw Mountain Landis, kelle kätte oli usaldatud ainuvõim, kaheksale mängijale just oma võimu kinnistamiseks eluaegse võistluskeelu määras.
Praeguseks võib teha kaks kokkuvõtet. Esiteks põhjustas avalikkuse esimese ehmatuse senine ideoloogia, mis oli loonud ettekujutuse pesapallist kui moraalsest majakast. Kuigi organiseeritud pesapall püüdis esimese hooga teemat varjata, tiris komissari näol pesapalli sisenenud uus jõud probleemi avalikkuse ette ning kuna juhtum eelnevalt loodud illusiooniga teravasse vastuollu sattus, sai sellele osaks meedia kujundatud valuline reaktsioon. Teiseks aga teame öelda, et illusioon pesapalli moraalse puhtuse järele oli siiski nii tugev, et veidi enam kui nelikümmend aastat hiljem Asinofi poolt kirja pandud "Eight men out" küll tunnistab mängijate süütegu, kuid loob uue illusiooni, mille järgi mängijad olid sunnitud patutegudele minema. See kirjeldus, olemata küll täpne, nagu ütleb Riesse, mõjutab aga veel tänagi ettekujutust pesapallist kui moraalsest eeskujust.
Comments