Alljärgnev kronoloogia aluseks olen võtnud versiooni, mille on koostanud Ameerika autor Gene Carney oma 2005. aastal ilmunud raamatus "Burying the Black Sox: How Baseball's Cover-Up of the 1919 World Series Fix Almost Succeeded".
Oktoober 1919. Chicago White Sox ja Cincinnati Reds teevad viie võiduni peetava World Series´iga algust 1. oktoobril. Seeria lõpeb 9. oktoobril Cincinnati 5 : 3 üldvõiduga. Päev hiljem, 10. oktoobril, kirjutab ajakirjanik Hugh Fullerton White Soxi omanikule Charles Comiskeyle viidates, et seitse Soxi mängijat ei naase enam võistkonda.
Detsember 1919. Fullerton kirjutab ajalehe "The Evening World" veergudel mitu artiklit, milles kutsub üles pesapalli juhte uurima kuulujutte World Seriesiga seotud kihlveopettustest.
1920. aasta kevad. Chicago Cubsi mängija Lee Magee kaebab organiseeritud pesapalli kohtusse, väites, et ta kanti „musta nimekirja“ alusetu kahtlusega nagu oleks ta olnud osaline oma klubiga seotud kokkuleppemängudes. Juunis toimunud kohtuprotsessil jääb Magee kaotajaks.
Chicago White Sox omanik Charles Comiskey. (Foto allikas: baseballhall.org)
31. august 1920. Cubs ja Philadephia Phillies mängivad meistritiitlit silmas pidades väheolulise mängu, kuid ometi levivad kuulujutud kihvleopettusest.
7. september 1920. Cooki maakonna vandekogu Chicagos uurib Cubs – Phillies mängu kohta liikvele läinud kuulujutte kokkuleppemängudest ning uurib samal ajal ka MLB hasartmängude seonduvaid probleeme üldisemalt.
27. september 1920. Philadelphia ajakirjanik James Isaminger kirjutab endisele poksijale ning 1912. aasta pesapallistreigi ajal kolmes mängus asendusmängijana Detroit Tigersit esindanud ja1916. aastal ühe mängu Philadelphia Philliese eest pidanud Billy Mahargile viidates artikli, milles esmakordselt avaldatakse valdkonna seest lähtuvale allikale toetudes andmeid 1919. aasta World Seriesi kokkuleppetehingu kohta.
28. september 1920. White Soxi esiviskaja Eddie Cicotte tunnistab Cooki maakonna vandekogule, et kuulujutud kokkuleppemängudest vastavad tõele. Samal päeval tunnistab oma osalust ka Joe Jackson. Süüdistuse saavad kaheksa mängijat ning MLB kõrvaldab nad järgnevatest mängudest.
November 1920. Kahest liigast – National League ja American League – koosnev MLB on lõhkiminemise äärel. Erimeelsused suudetakse lahendada uue institutsiooni, MLB komissari ametikoha loomisega. Tegemist on positsiooniga, mille täidab klubide omanike poolt valitud ja palgatud isik, kes sellest hoolimata on oma tegevuses klubide omanikest sõltumatu. Esimeseks komissariks valitakse Illinoisi põhjapiirkonna ringkonnakohtunik Kenesaw Mountain Landis.
"The Evening World" ajakirjanik Hugh Fullerton avaldas 20. detsembril 1919. aastal artikli, milles antakse teada, et toona Illinoisi põhjapiirkonna ringkonnakohtunikuna ametis olnud Kenesaw Mountain Landis võtab World Seriesi juhtumi uurimise alla. Aasta hiljem otsib Landis juhtumile lahendust juba MLB komissarina .(Foto allikas: newspapers.com)
Detsember 1920. Vandekogule antud mängijate tunnistused lähevad kaotsi.
Jaanuar 1921. Komissarina ametisse asunud Landis teatab, et süüdistuse saanud mängijad on kantud kõrvaldatud mängijate nimekirja.
26. märts 1921. American league´i presidendi Ban Johnsoni eestvedamisel esitatakse mängukeelu saanud mängijatele ja kümnele mängurile uued süüdistused.
27. juunil 1921 algab Chicagos kohtuprotsess, mis jõuab lõpule 2. augustil. Selle tulemusel mõistetakse kõik süüalused õigeks.
3. augustil 1921 annab Landis välja käskkirja, millega määrab kaheksale mängijale organiseeritud pesapallis eluaegne tegutsemiskeeld. Landis paneb maksvusele oma võimupositsiooni, eirates sellega ka Chicago kohtuprotsessi tulemust.
Jaanuar/veebruar 1924. Süüdimõistetud White Soxi mängija Joe Jackson kaebab oma endise klubi Milwaukees kohtusse, nõudes lepinguga määratud saamata jäänud töötasu. Jackson jääb kaotajaks.
MLB esimene komissar Kenesaw Mountain Landis kasutas Black Sox juhtumis oma võimupositsiooni ning määras ainuisikuliselt kaheksale mängijale eluaegse võistluskeelu. (Foto allikas: sabr.org)
Kommentaariks Nagu eelmises artiklis märgitud, on Carney oma raamatut silmas pidanud Ameerika lugejat, kes üldjoontes Black Sox looga tuttav peaks olema, mis lubab ka Carneyl kronoloogias liikuda latvasid riivates ning mis teemaga mitte kursis olevale lugejale esimese hooga küllaltki arusaamatuks võib jääda. Näiteks võiks küsida, miks on Black Sox loo kronoloogiasse põimitud teiste klubidega (Cubs ja Phillies) seotud juhtumid. Põhjus on tõenäoliselt selles, et nende episoodide kaudu näitab Carney, et Black Sox juhtum võinuks vaikselt unustusehõlma vajuda, kui avalikkus ajakirjanduse ja õiguskorra institutsioonide näol juhtumile järgnenult poleks hakanud hasartmängude ja pesapalli omavahelisi sidemeid tähelepanelikumalt uurima.
Päris kindlasti pole põhjust arvata, et organiseeritud pesapall poleks ilma avalikkuse sekkumata Black Soxi juhtumi tõepärasusest teadlik olnud, kuid valdkonna üldisi huvisid kaitstes polnud asjaosalistel, sealhulgas ka White Soxi omanikul Charles Comiskeyl, huvi juhtumile ametlikku ja avalikku lahendust otsida. Näiteks Comiskey puhul tuleb märkida, et kuigi ta jäi omaenda mängijate süül kannatajaks, ei soovinud ta neist vabaneda, kuna mängijad, moodsamalt öeldes mängijate mängijaõigused, kuulusid ta oma vara hulka. Niisiis võrdunuks mängijate pesapallist eemaldamine Comiskeyle ta oma vara vähenemisega, ja nagu teada on, lõpuks just nii ka läks.
Comments