Kes ta õigupoolest on? Kas näitleja?” „Ei.” „Hambaarst?” „Meyer Wolfsheim? Ei. Tema on hasartmängija.” Gatsby kõhkles, siis aga lisas rahulikult: „See lugu, mis juhtus 1919. aastal maailmaseeria mängudega, oli tema organiseeritud.” „Tema organiseeritud?” kordasin. Gatsby teade lõi mind tummaks. Muidugi mäletasin ma seda lugu, mis juhtus 1919. aastal pesapalli maailmaseeria mängudega, kuid ma ei olnud selle üle kunagi eriti pead murdnud, sest pidasin niisugust asja pika sündmusteahela viimaseks ning paratamatuks lüliks. Mulle ei oleks iial pähe tulnud, et keegi mees võiks hakata mängima viiekümne miljoni inimese usaldusega – ja võiks seda teha seifi purustava murdvarga sihiteadlikkusega. „Kuidas ta niisuguse asja peale tuli?” küsisin pärast minutilist vaikimist. „Kasutas võimaluse ära, mis muud.” „Aga miks teda istuma ei pandud?” „Süüdistust peab tõestama, vanapoiss. Wolfsheim on liiga libe kala, et vahele jääda.” (F. Scott Fitzgerald "Suur Gatsby", tõlkinud Enn Soosaar).
Jay Gatsby selgitab oma uuele sõbrale Nick Carrawayle, mis masti mees Meyer Wolfsheim õigupoolest on. (Foto allikas: study.com)
Kui eespool sai öeldud, et 1920ndate aastate alguseks olid pesapall ja hasartmängud omavahel niivõrd tihedalt seotud, et seda lausa loomupäraseks võis nimetada, siis praegu peab tegema kaks lisamärkust. Esiteks tuleb antud juhul nende kahe valdkonna omavahelist seost mõista vaid selle negatiivses tähenduses ehk formaalselt kehtestatud ühiskonnareeglitega vastuollu minevana, mis väljendus selles, et mängijad ja mängurid omavahel salakokkuleppeid sõlmides kohtumiste tulemusi ette ära otsustasid. Kuna kirjanduses lisatakse sageli, et paljudel juhtudel olid taolistest kokkulepetest teadlikud ka pesapalliklubide omanikud, mõnel juhul ka ajakirjandus ning õiguskaitseorganid, võib nähtust pidada koguni epideemiliseks.
Taolisse valgusvihtu tõstetuna selgineb ka arusaam, miks eristub MLB komissari Kenesaw Landise poolt kaheksale mängijale eluaegse võistluskeelu otsuses Buck Weaverile määratud karistus. Weaver, kes oli keeldunud petuskeemis osalemisest, mõisteti süüdi vaid sel põhjusel, et ta polnud võimuorganeid toimuvast informeerinud. Selline oli Landise ametlik põhjendus, milles on muidugi selgelt tuvastatav vastuolu reaalse eluoluga. Kuna taolised petuskeemid olid pesapallis tol ajal küllaltki sagedased ning sellesse olid haaratud paljud erinevad osalised, võib spekuleerida, kas Weaveri otsus mitte informeerida MLB juhte, klubiomanikke või politseid, ei tulnud kahtlusest, et selline tegu ei pruugi endaga kaasa tuua soovitavaid tagajärgi.
Samas olen ma aga seda meelt, et küllap mõistis Landis ka ise oma otsuse kahetisust ning pole võimatu, et just sellisena see mõeldud oligi. Just Weaveri karistamine andis signaali tervele pesapallikogukonnale, et edaspidised kokkulepped saavad ilmsiks tulles karistatud ka juhul, kui neid mingil põhjusel realiseerida ei õnnestugi. Tagantjärele võib öelda, et kuigi ühe hooga Landis platsi puhtaks ei löönud, hakkasid kokkuleppemängudeks vajalikud senised suhted Black Soxi ning eraldi rõhutatuna just Weaverile määratud karistuse tagajärjel lagunema.
Teise märkusena tuleb aga lisada, et arusaadavalt ei puudutanud ühiskonda läbivad kuritegelikud suhted vaid pesapalli, vaid taoliselt pinnalt üles ehitatud korporatiivseid suhteid võis Ameerika Ühendriikides tuvastada paljudes eluvaldkondades ning nii nagu Euroopa kultuuriruumis on ühiskonna peegelpilti otsitud jalgpallist, kehtib sarnaselt üles ehitatud võrdlus ka pesapalli ja Ameerika suhete kohta. F. Scott Fitzgeraldi suurteos "Suur Gatsby", millele sissejuhatuses viidatud, on üks selliseid kultuurilisi ilminguid, mis pesapalli metafoorina rakendades ühiskonnas aset leidvaid sündmusi selgitab ning mille eraldiseisev väärtus tuleneb asjaolust, et Fitzgerald, kes romaani 1925. aastal kirjutas, on üks esimesi autoreid, kes taoliseks võrdlusvõtteks kujundina pesapalli kasutas.
Arutelud teemal, et Fitzgerald polnud pesapallist isiklikult vaimustunud, tekkisid 1990ndatel aastatel, kui talle hakati omistama tsitaati, mille järgi olla pesapall mäng, mida idioodid lollpeade rõõmuks mängivad. Kas Fitzgerald tõesti midagi sellist öelnud on, selles täit veendumust pole, küll aga ollakse ühel meelel selles, et Fitzgerald mõistis pesapalli positsiooni ameerika ühiskonnas ja selle tähtsusest inimestele. (Foto allikas: azquotes.com)
Kuigi pesapalli mainib Fitzgerald kõnealuses teoses vaid kolmel korral, teeb ta seda kahel korral Black Sox juhtumile viidates ning üks ameerika autor on öelnud, et lugeja, kes ei tunne Black Soxi ja selle tausta, see ei suuda teost tervikuna mõista. 1999. aastal ilmunud raamatus "Home Games: Essays on Baseball Fiction", ütleb autor John A. Lauricella, et Black Sox lugu tundmata võib lugeja Fitzgeraldi kujundlikke vihjeid valesti tõlgendada: "Pesapallile viitava ilukirjanduse metafoorsete tähenduste avastamiseks tuleb teksti vaadelda nii kirjandusliku kui kultuurilise konteksti suhtes tundlikult. Sügavale minev kontekstiline lugemine annab rikkalikuma arusaama pesapalli kohast Ameerika kirjanduslikus kujutelmas."
Gatsby formaalne kuritegu seisnes alkoholikeelu (1920-1933) ajal salaalkoholiga kaubitsemises, kuid mitmes kirjatöös on leitud, et tema pärispatt tuleneb hoopis World Seriesi kui Ameerika Unistuse mahamüüja häbenematus ja demonstratiivses imetlemises. Romaani lõpus, kui Carraway Gatsby matustega hõivatud on ning seejuures oma sõbra salapärase elu järele iseseisvalt selgust luua püüdes muuhulgas Wolfsheimiga jutule saab, pakub talle Gatsby kuritegelikest ettevõtmistest huvi vaid World Series´iga seonduv. Võimaluse Wolfsheimilt kui Gatsby äripartnerilt otse aru pärida, jätab ta aga kasutamata, esitades sellekohase küsimuse vaid oma mõtetes: "Oleksin teada tahtnud, kas tehingud pesapalli maailmaseeria mängudega 1919. aastal kuulusid selle partnerluse hulka." (Soosaare tõlge).
See episood vajab kommentaari. Esiteks tuleb muidugi tunnistada, et Gatsby formaalsed kuriteod ei pidanudki igale ameeriklasele ilmtingimata suurt huvi pakkuma. Ebaseadusliku äriga kipuvad ju muud kuriteod iseeneslikult kaasas käima, olgu nendeks peenemal moel korraldatud rahapesu, lihtsakoelised nurgatagused pussitamised või hoopis midagi kolmandat. Ka võib Gatsby tegevusala ehk salaalkoholiga kaubitsemist silmas pidades uskuda, et arvestatava osa ühiskonna silmis oli tegemist tänuväärse ettevõtmisega, kuna ta pakkus teenust, mille ärakeelamine ühiskonna valdavale osale meele järgi olla ei saanud. World Seriesi mahamüümine seevastu paigutub aga hoopis teistsugusesse kategooriasse: kuidas saab keegi viiekümne miljoni ameeriklase usaldusega mängida!, imestas Carraway. Niisiis pole tegemist avalikkuse eest varju tõmbunud suletud kuritegelike rühmituste omavaheliste suheteklaarimisega, vaid tegemist on kuriteoga, mis seisneb kogu rahva petmises ning on sellisena ka kogu rahva silme ette veetud.
Teiseks peab aga mõtlema ka selle üle, miks jättis Carraway mõtteis olnud küsimuse Wolfsheimile esitama. Seda võib põhjendada mitmeti. Esiteks võib sellel tuvastada pragmaatilisemat laadi põhjused. Carraway oli hoolimata ühisest tuttavast Gatsby näol Wolfsheimile siiski küllaltki võõras inimene ning lootus, et ta oma küsimusele usutava vastuse saab, võis olla kaheldav. Ka tuli tal arvestada võimalusega, et küsimuse esitamise järel võinuks ohtu sattuda ta enda turvalisus. Veelgi olulisem on aga hüpotees, et Carrawayd hoidis tagasi hirm võimaliku vastuse eest, hirm, et Gatsby tõesti juhtumiga seotud võis olla. Carraway, kes ühe suve jooksul oma uude tuttavasse tugevasti kiinduda suutis, ei soovinud võtta riske ilusa mälestuse hävitamiseks. Niisiis muudab just küsimuse mitte esitamine selle küsimuse tähendusrikkaks.
"Suur Gatsby" on kinolinale jõudnud neljal korral: 1926, 1947, 1974 ja viimati 2013. Siin välja valitud episood pärineb kõige uuemast filmiversioonist ning selles kohtub jutustaja Nick Carraway (Tobey Maguire´i kehastatuna) mängur Meyer Wolfsheimiga (Amitabh Bachchan). Nendevahelise tutvuse sõlmijaks on loo peategelane Jay Gatsby (Leonardo DiCaprio). Kui Wolfsheim on seltskonnast lahkunud, saab Carraway teada, et tema uus tuttav oli 1919. aasta World Seriesi sobingu üks tähtsamatest meestest.
Fitzgeraldil loodud Wolfsheimi tegelaskuju prototüübiks peetakse üldiselt jagatud veendumuse kohaselt kõnealuse World Seriesi skandaali üht kesksemat kuju Arnold Rothsteini. Tegemist oli ärimehe, mänguri ja kuritegeliku organisatsiooni juhiga, kel Black Sox juhtumist õnnestus pääseda terve nahaga ehk Gatsby väljaöeldule tuginedes olid temagi "liiga libe kala, et vahele jääda”. Erinevad autorid on ühel meelel ka selles, et Black Sox protsessiga enam vähem samale ajale jäänud kirjutamisperioodil oli Fitzgerald tänu oma sõbrale Ring Lardnerile sündmuste peensustega väga hästi kursis. Lardner oli ka ise tuntud kirjanik, kelle üks huvidest väljendus ka pesapallist kirjutamises ning Black Sox skandaali kajastas ta tolle aja kõige mõjukamas spordiväljaandes The Sporting News. Nii Rothstein kui ka Lardner väärivad aga põhjalikumat tähelepanu ning mingil ajal saab seda ka siin tehtud.
Fitzgeraldiga hetkel lõpetades peab aga lisama, et ühe pesapalliga seotud katke jättis ta raamatu lõppversioonist välja. Kõnealuse episoodi oli Fitzgerald paigutanud kuuma suvepäeva, kui Gatsby koos kaaslastega New Yorgis kohaliku Giantsi kohtumist Chicago Cubsiga vaatamas käis, pärast mida üheskoos Manhattanil hotellituba võeti, kus Gatsby oma südamedaami Daisy abikaasa Tomiga otsustavalt tülli läks.
Romaanist väljajäänud lõik baseballprospectus.com põhjal
Ma [Nick] nautisin seda pärastlõunat. Oli nii palav, et aluspesu ronis nagu niiske madu ümber mu jalgade, oli nii palav, et kui jaki seljast võtsin, jooksid higijoad külmalt üle selja – aga maapähklite, kuuma või ja sigarettide lõhn segunes õhus nii meeldivalt. Keegi pealtvaatajatest saadeti halastamatult tribüünilt minema, oli too pealtvaataja siis purjus või kaine või käitus lihtsalt halvasti. Üks mängija valmistus meie ees silmapaistvate visetega oma etteasteks. Külalisvõistkonnaks oli Chicago Cubs ja alati, kui neil hästi läks, aplodeeris Tom kohatu patriotismiga aga kui ta palus Daisy sedasama teha, vastas naine, et tema ja Gatsby toetavad New Yorki. Pärast seda ei tundnud Tom mängu vastu enam mitte mingit huvi. Kui keegi lõpuks võitis [Cubs], lahkusime koos teiste pealtvaatajatega ning lasime end haarata hilisest pärastlõunast.
Fitzgeraldi kustutatud pesapalliepisood. Gatsby koos oma südamedaamiga Giantsi mängul. (Foto allikas: baseballprospectus.com)
Comments