"Pettumus, mis teda seoses pesapalliga valdas, sai kindlasti alguse 1919. aasta Black Sox skandaalist, kuid mul on selline tunnen, et see pettumus oli palju ulatuslikum ning tema vihkamisobjektiks kujunes kogu inimkond. See tohutu skandaal, mis seotud kaheksa mängijaga, kellega ta ise tihedalt läbi oli käinud, sai küll ametlikult avalikuks alles üksteist kuud pärast võistlusi, kuid Ring oli juba finaalseeria ajal Chicago viskaja Eddie Cicotte´i esitusest sedavõrd löödud, et ta ühe Cincinnatis peetud mängu järel tolle oma hotellituppa väiksele napsule kutsus ning võimaliku sobingu üle päris. Cicotte, keda Ring oli 1915. aastal kirjeldanud kui kõigi aegade parimate hulka kuuluvat mängijat, loomulikult eitas tahtlikku kaotust. Aga seeria teise mängu järel, kui paljud Chicago fännid oma võistkonna tagasituleku peale panuseid tegid, oli Ring suurest sobingust juba teadlik ning tol õhtul Pulmanni vagunis Chicagosse tagasi sõites, esitas ta White Soxi mängijate ees omaloodud versiooni toonasest hitist "I'm Forever Blowing Bubbles" , mis temal algas sõnadega: I'm forever throwing ball games".
Ilma ajakirjanduseta poleks olnud Black Sox ajaloolise sündmusena võimalik. Huvitav ongi see, et kõigile huvilistele kättesaadavad avalikud arutelud said ajalehtede veergudel alguse kohe pärast Chicago kaotusega lõppenud seeriat, kuid otsesed asjaosalised ehk pesapalliäri juhtivad isikud polnud noist juttudest karvavõrdki huvitatud. Selgitatav on see asjaoluga, et mängijate karistamine oleks riivanud omanike ärihuvisid ning nii juhtuski, et needsamad mängijad, kes 1921. aastal lõpuks siiski süüdi mõisteti, said pärast 1919. aasta finaalseeriat sisuliselt veel terve aasta pesapallis kaasa lüüa, enne, kui avalik surve sedavõrd tugevaks osutus, et pesapalliomanikel muud üle ei jäänud, kui käivitada protsess, mis viimaks mängijate ohverdamisega lõppes. Seega tuleb mõelda, et sobingus ei osalenud vaid mängijad ja kuritegelikud organisatsioonid, vaid vaikimise kaudu ka klubide omanikud, kes oma passiivsusega juhtunu avalikkuse mälust pühkida lootsid.
Ring Lardner tööhoos. (Foto allikas: thedailybeast.com)
Kuna aga XX sajandi teise kümnendi lõpuks oli pesapallikirjandus oma objektist kujundanud noore Ameerika riigi ühe olulisema omakultuurilise saaduse, võib mõista, miks ameeriklased juhtunu mastaapsusest teada saades end lausa isiklikult puudutatuna võisid tunda. Üks selliseid inimesi, keda pesapalli hilisem ajalugu taolise kannatajana on kirjeldanud, on oma aja üks tunnustatumaid kirjanikke Ring Lardner, kelle hingevõitlusest sissejuhatavas lõigus tema poeg Ring Lardner jr 1976. aastal avaldatud perebiograafias "The Lardners: My Family Remembered" lühikese ülevaate on andnud.
Eesti lugejale pole Ring Lardneri nimi päris tundmatu, sest 2004. aastal ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas tema lühijuttude kogumik "Unetus", küll aga ei saa selle põhjal aimu, kui suurt rolli pesapall tema loomingus täitnud oli. Eestikeelsesse kogumikku koondatud jutukestes viitab ta pesapallile neljal korral, kuid sama teose enam vähem poole mahukamas originaalversioonis, 1976. aastal ilmunud "Some Champions. Sketches & fiction by Ring Lardner", on muude juttude hulgas ka vaid pesapallile pühendatud "The Cost of Baseball", algselt 1912. aastal üldhuviajakirjas Collier avaldatud artikkel, mis küllap pidi kogumikteosesse kuuluma juba ainuüksi seepärast, et pesapall oli üks tähtsamaid teemasid, mis tema loomingule kuni Black Sox skandaalini sisu oli andnud.
Pesapalliajaloole pühendunud autor Jacob Pomrenke on teinud huvitava tähelepaneku ning öelnud, et pesapall nõuab asjaosalistelt kõrgendatud huumorimeele olemasolu. Sellega viitab ta tõsiasjale, et tegemist on alaga, kus sportlikud ebaõnnestumised ületavad õnnestumised lausa kuhjaga. Nii näiteks eksivad ka kõige paremad lööjad seitsmel juhul kümnest ning Pomrenke ütleb, et ilma naeruta poleks pesapallile omast ülipikka hooaega lihtsalt võimalik välja kannatada. Pomrenke taolistele tähelepanekutele oli praegu vaja osutada seepärast, et need on ta teinud ühes artiklis, milles ta on võtnud käsitleda Lardneri ja tema loomingu. Asi on selles, et 1920ndatel aastatel tegi ameerika kirjanduses ilma suur hulk humoriste ning nagu "Unetuse" järelsõnas tõlkija Karin Suursalu eestikeelsele lugejale ütleb, oli Lardner neist parim ja populaarsem. Oma valdkonna piires lisab Pomrenke, et Lardner on pesapallihuumori ristiisa, kirjanduslik fenomen, kes suudab fänne naerma ajada ka veel sada aastat pärast oma esimese loo avaldamist. Nii vaadatuna võib ka mõista, miks pesapalliajaloos Lardneris kõneldes selgelt tuvastatav kahetsus märgatav on, sest võttis ju Black Sox pesapallilt väärtusliku kirjutaja. See tähelepanek vajab veel kommentaari, kuid sellest veidi allapool.
1885. aastal Michigani osariigis Nilesi nimelises linnakeses sündinud Lardner jõudis kirjutamise juurde ajakirjanduse kaudu. "Unetuses" äratoodud lühikeses autobiograafias ütleb Lardner muu hulgas: "Osa 1905ndast, 1906 ja osa 1907ndast Indiana osariigi South Bendi Times´i seltskonna- ja kohtureporter, teatrikriitik ning sporditoimetaja. Osa 1907ndast Chicago Inter Ocean´i spordireporter. 1908-1912 Chicago Examiner´i, Chicago Tribune´i, St. Louis Sporting News´i, Boston American´i pesapallireporter ja Chicago American´i korrektor."
XX sajandi teise kümnendi keskel hakkas ta kätt proovima ilukirjanduses, kus pesapall tema lugude peamise sisu moodustas ning läbilöök saabus 1916. aastal novelliga "You Know Me Al", milles väljamõeldud pesapalliproff Jack Keefe sõbrale saadetud kirjades oma pesapallielust kõneleb. Kuigi tegemist on fiktsiooniga, on kõnealust teost peetud hilisema pesapallidokumentalistika oluliseks mõjutajaks. Näiteks leiab Pomrenke, et "You Know Me Al" mõjud on tuvastatavad pesapalliajaloo kõige kuulsama autobiograafia, Jim Boutoni klassikaks saanud "Ball Four" juures. Tolles raamatus veab Bouton halastamatu järjekindlusega avalikkuse ette pesapalli köögipoole, mis kirjutamata reeglite kohaselt oli seni jäänud vaid asjaosaliste endi teda. Kuigi kõnealused raamatud on žanriliselt erinevad, üks fiktsioon ja teine autobiograafia, usutakse ka Lardneri teos olla suures osas maha kirjutatud otse elust, sest tema läbikäimine mängijate oli isiklik ja tihe ning võib arvata, et ilukirjanduslikku vormi paigutas ta kuuldud lood just seepärast, et hea tava järgi polnud tal võimalik neid ajakirjanduslikus või biograafilises vormis avaldada.
Indianapolises ilmnud ajakiri The Saturday Evening Post hakkas 1922. aastal Lardneri raamatu "You Know Me, Al" põhjal avaldama samanimelist koomiksisarja. (Foto allikas: panelsandprose.com)
Kõike eelnevat kokku võttes peab aga ütlema, et kuigi Lardner oli omas ajas populaarne, pole ta oma tuntuses võrreldav F. Scott Fitzgeraldi, Ernest Hemingway, või William Faulkneriga, kuigi viimased teda kõik oma eeskujuks on pidanud. Lardneri varjujäämine on selgitatav tema tribüünivalikuga. Kuigi talle tehti korduvalt ettepanekuid romaani kirjutamiseks, jäi tema peamiseks žanriks lühivorm ning avaldamisplatvormiks ajakirjandus. Lardneri puhul kõneldakse veel ka täna nn kaduma läinud lugudest, mis ammuste ajalehtede veergudel ootavad nii taasavastamist kui taasavaldamist. Ometi oli Lardner oma eluajal imetletud autor, mille vahest kõige markantsemaks näiteks on fakt, et üks Lardnerist 14 aastat noorem kirjutamishuviline noor mees avaldas oma koolilehes lühijutte Ring Lardner Jr nime all. Selleks nooreks meheks oli Hemingway, kuid tähelepanuväärseks ei muuda seda esmajoones mitte tuim fakt, et üks noor mees endast vanemast autorist inspiratsiooni leidis, vaid pigem asjaolu, et hilisem kirjandus pole lasknud sel faktil kaotsi minna.
Siin tulebki nüüd lisada, et Lardneri taasavastamise faasis viibib ka praegune pesapallikirjutus, kuna viimasel ajal on avastatud, et päris lõplikult ta Black Soxi järel pesapallikirjutusest tagasi ei tõmbunudki. Tema huvi küll vähenes, kuid teemasisulisi kirjatükke, mida usutakse olevat jätkuvalt väärtuslikud, avaldas ta ajakirjanduses ka pärast 1921. aastat. Pomrenke ütleb tunnustavalt, et mitte ükski kirjanik ei jäädvustanud oma aega ja inimesi paremini kui Lardner: "Just tema lugude ja artiklite kaudu saame suurepärase ja sageli lõbusa arusaama XX sajandi alguse elust, tormilistest päevadest enne I maailmasõda ning selle ajal. Pesapall oli siis Ameerika elu keskmes ja Lardner on see, kes seal aset leidnud löökidele hinnangu andis."
Ühe viisijupi üleilmsest rännakust
"I'm forever throwing ball games...", olla Ring Lardner 1919. aasta World Seriesi mängude ajal ühe rongisõidu ajal Chicago mängijate ees noid pilavalt laulnud. "Pesapallimängud prügikasti loobin", võiks kõlada ideed edasi andev tõlge ning sellisena on see põlistatud ühe mõjukama skandaalist kõneleva kunstiteose poolt, milleks 1988. aastal valminud Hollywoodi menukas linateos "Eight men out". Tahan juhtida tähelepanu, et 1919. aastal ameerika helilooja John Kellette´i poolt loodud "I'm Forever Blowing Bubbles" annab võimaluse põnevaks kultuurilooliseks uurimustööks ja mitte ainult seepärast, et selle algse teksti kõrval (autoriks Jaan Kenbrovin) on töösse läinud ka Lardneri versioon, vaid ka seetõttu, et laulust sai juba 1920ndate aastate alguses populaarne staadionilaul Inglismaa jalgpalliväljakutel. Kultuurilise globaliseerumise raamidesse paigutatud uurimus võiks anda hariva ülevaate, kuidas kõnealusest laulust on tänaseks saanud lahutamatu osa West Ham Unitedi identiteedis. Laulu originaali refrään: I'm forever blowing bubbles, pretty bubbles in the air, they fly so high, nearly reach the sky, then like my dreams, they fade and die. Fortune's always hiding, I've looked everywhere, I'm forever blowing bubbles, pretty bubbles in the air.
Lardneri versiooni refrään: I'm forever throwing ball games, petty ball games in the air, I come from Chi, I hardly try. Just go to bat and fade and die. Fortune's coming my way, that's why I don't care. I'm forever throwing ball games, and the gamblers treat us.
Laulu originaalversioon Albert Burr Campbell & Irving Gillette esituses aastal 1919.
Episood Eliot Asinofi raamatu "Eight men out" põhjal vändatud samanimelisest filmist, milles Ring Lardner (näitleja John Sayles) oma sõnastatud versiooni Chicago mängijate ees ette kannab.
Wikipedia ingliskeelses artiklis öeldakse, et kuigi kindlad allikad puuduvad, arvatakse, et West Ham Unitedi fännid võtsid laulu omaks juba 1920ndatel aastatel, kuid esimene kirjalikult fikseeritud märge selle kohta pärineb 1940. aasta FA karikafinaalist.
Lisaks West Hamile peab viisijupi oma tunnuslauluks ka Norra jäähokivõistkond Sarpsborgi Sparta Warriors, kes kasutab selleks norrakeelset versiooni, mille autoriks on Norra muusik Kai Robert Johansen. Laul kannab nime "Blå Bobler" ehk "Sinised mullid".
Comments