Mu isa rääkis, kuidas ta oli teda aastaid hiljem ühes Carolina tekstiililinnas mingis kümnenda taseme liigas mängimas näinud. Mängutossud olid tal küll jalas aga ise ta kandis mingit võõrast nime. "Ta oli oma viiskümmend naela juurde võtnud, lennukus tema sammudest oli kadunud, kuid lüüa suutis ta sellegi poolest. Oi, kuidas see mees lüüa võis! Mitte keegi pole seda suutnud nii, nagu suutis Shoeless Joe." Kolm aastat tagasi ühel hämaral kevadõhtul, kui ida Iowa taevas oli sügavsinine ja tuul pehme nagu ühepäevane tibu, istusin parasjagu oma talumaja verandal, kui üks hääl mulle selgemast selgemalt ütles: "Kui sa ehitad selle, siis ta tuleb." Mind kõnetanud hääl oli sarnane pesapallistaadioni teadustaja omaga ja ma teadsin kohe, mida minult oodatakse. Mu silme ette kerkisid kastikujulised tumedad kõlarid, mis nagu vanad meremehemütsid alumiiniumkattega valgustuspostide külge olid kinnitatud, mis pesapalliväljaku valguskiirtega katsid. Koht mu ees, kus praegu olin, pidi hakkama kuuluma kodupesale.
Nii algab kanada kirjaniku William P. Kinsella 1982. aastal ilmunud romaan "Shoeless Joe", kus peategelasele Ray Kinsellale ilmutab end nägemus, mille ajel ta maisipõldude vahele pesapalliväljaku ehitab. Ray usub, et mees, kes seejärel saabuma peaks, on Shoeless Joe ehk Joe Jackson, kes saab siis tema ehitatud väljakul ennastunustavalt pesapalli mängida, nii nagu ta oli seda kunagi ammu enne Black Sox skandaali teinud. "Shoeless Joe" näol on tegemist fantaasialooga, muinasjutuga, mis ergutab julgelt unistama, ja kui unistused on nii peadpööritavad, et kõrvalseisjad unistaja terves mõistuses kahtlema löövad, siis seda uhkem. Eks unistused saavadki alguse kokkupõrkest, ideelisest konfliktist reaalse elu pealesurutavaga ning ilusa muinasjutu ülesandeks on anda võimalus ka kõige pöörasemate unistuste täitumiseks.
"Shoeless Joe" on ilus muinasjutt, kuid vastupidiselt enamusele muinasjuttudest ei suuda Ray karakterisse koondatud peadpööritav unistus püsida vaid muinasjutu ehk kirja pandud fantaasialoo raames, vaid on otsapidi realiseerunud ka reaalses eluolus. Viimane elumärk sellest pärineb möödunud suvest, kui MLB korraldas ühe liigamängu väljakul, mis eeltoodud lõigus peategelasele kangastus. Võib muidugi arvata, et suurele osale ameeriklastest see väljak mitte Kinsella raamatu, vaid selle põhjal 1989. aastal vändatud filmi "Field of Dreams" põhjal mällu on sööbinud, nagu võib julgelt pakkuda sedagi, et peategelane Ray visualiseerub enamusele Kevin Costnerina, kellele filmis peategelase roll oli usaldatud.
Stseen filmist “Field of Dreams", kus Shoeless Joe (näitleja Ray Liotta) ja Ray Kinsella (Kevin Costner) maisipõllu vahele ehitatud pesapallistaadionil kohtuvad.
Jacksoni ja Black Sox´i juhtumist käimatõmmatuna on Kinsella teos tihedalt täis lükitud viiteid nii pesapalliajaloole kui Ameerika kultuurile laiemalt. Kristliku maailmapildi mõju ja koht ühiskonnas, soosuhted, peretraditsioonid, rassiküsimused, töötajate positsioon arenevas kapitalistlikus maailmas; neis teemades orienteerumata võivad nii raamat kui ka sellel põhinev film paratamatult lõpuni hoomamatuks jääda, kaotsi võivad minna paljud viited, ähmaseks jääda loodud seosed. Toon ühe Jacksonit mitte puudutava näite. Küsimus on selles, miks otsustas Kinsella oma tegelaste hulka kaasata kirjanik J.D Salingeri, kel koos Rayga üht pesapallimõistust lahendada lastakse, ja teiseks, kas Salingeri ilmumine loosse võiks mõjuda üllatusena? Vastuse võiks sõnastada umbes nii: Salingeril on võimalik lavale ilmuda seepärast, et see ei tekita üleliigseid küsimusi, vaid võib mõjuda pigem loomulikuna. Seosed Salingeri ja pesapalli vahel peaksid lugejal tekkima iseeneslikult ning seda tänu kirjaniku peateosele "The Catcher in the Rye", enamgi veel, need seosed peaksid ameerika kultuuridiskursusesse kaasatul tekkima isegi juhul, kui raamatust vaid kuuldud on, ise seda lugemata. Selgitus on keeleline.
Otse eesti keelde ümberpanduna kõlaks pealkiri "Püüdja rukkis", millega Salinger viitab jutustajast peategelasele Holdenile, kelle reliikviate hulka kuulub surnud venna Allie pesapallikinnas, mis on eriline selle poolest, et Allie oli selle täis kirjutatud luuletusi, juhuks, kui tal pesapallimängu ajal väljakusügavuses uut rünnakut oodates igav peaks hakkama. Kuna ingliskeelne sõna "catcher" on otseselt pesapalliline termin ning catchi ehk püüdmist-viskamist on ameerika lapsed varsti kahesaja aasta jooksul muuhulgas ka rukkipeade vahel mänginud, võivad pesapallilised assotsiatsioonid üle kanduda ka noist sõnadest kombinatsiooni loonud autorile ning Salingeri ilmumine pesapalliromaani näida igati loomulik. Kohe nii loomulik, et see poleks märkimist väärt juhul, kui ise selles loomulikkuses viibida. Eesti kultuur selles ei viibi, mistõttu on juhtumi rõhutamine vajalik. Iseasi on muidugi, kas eestikeelne "Püüdja rukkis" oleks suutnud siinses lugejas ka pesapallilisi seoseid luua, kindel on aga see, et "Kuristik rukkis" ei võimalda taolist küsimust isegi mitte püstitada. Romaani eestindanud Valda Raud on öelnud, et nõukogude tingimustes oli ta sunnitud lähtuma venekeelsest tõlkest, mille järgi pidi raamatu pealkiri rõhutama Ameerika elu trööstitust. "Kuristik" seda kindlasti ka võimaldab.
Kevin Costneri kehastatud elava ettekujutusega Ray Kinsellale kangastub nägemus maisipõldude vahele loodud pesapalliväljakust: "If You Build It, He Will Come".
Tagasi Joe Jacksoni juurde. Mitte ükski allikas pole kunagi väitnud, et Jackson poleks olnud Black Sox´i skandaali kaasatud. Ollakse üksmeelel, et Jackson võttis vastu talle pakutud 5000 dollarit (tänases vääringus 75 000), mida on ta ise tunnistanud kohtus ning mida on kinnitanud ka teised pettuses osalenud mängijad. Ometi on sündmuste algusest alates leidnud inimesi, kelle hinnangul peaks Jacksoni eksimusest mööda vaatama ja talle andestama. Põhjuseid leitakse olevat kaks.
Esiteks viidatakse sellele, et Jackson oli vaieldamatult World Seriesi parim mängija. Kogu seeria ajal jõudis ta 12 hit´ni, mis püsis rekordina kuni 1964. aastani. Löögiprotsendiga .375 oli ta kahe võistkonna peale parim; võrdluseks tooduna oli tema põhihooaja sama näitaja .351. Seeria viimaseks jäänud kaheksandas mängus lõi Jackson kolmandas voorus kogu seeria ainsaks jäänud kodujooksu. Ka ei teinud ta kaitsemängus kaheksa mängu peale kokku mitte ühtegi viga (i.k errors). Niisiis tunnistatakse, et Jackson võttis küll vastu raha, kuid jättis tegemata selle, mille eest talle altkäemaksu anti - ta jättis kaotusse panustamata.
Teise Jacksonit kaitsva põhjendusega püütakse omal moel siluda eelmise lõigu lõpus kirjeldatud vastuolulist olukorda. Väidetakse, et Jackson lihtsalt ei saanud täit sotti olukorra tõsidusest, mida võib põhjendada tema puuduliku haridusega. Jackson oli kirjaoskamatu ning kuigi mängijate ja kihlveopetturite omavahelised kokkulepped olid suusõnalised ega eeldanud allkirjastamiseks loodud dokumentide läbitöötamist, osutavad Jacksoni kaitsjad, et kirjaoskamatus viitab üheselt, et konkreetne inimene polnud lõpuni võimeline sotsiaalsetes suhetes iseseisvalt hakkama saama ning oli seeläbi ka väga lihtsalt mõjutatav. Lühidalt kokkuvõetuna on taoline kaitsestrateegia üles ehitatud Jacksoni süüdimatusele osutamise kaudu.
Joe Jacksoni mängis kolmes MLB klubis: Philadelphia Athletics (1908–1909), Cleveland Naps/Indians (1910–1915) ja Chicago White Sox (1915–1920). Mõlemad siin toodud fotod on pärit Clevelandi päevilt, kuid erinevus nende tänasel väärtusel on mõõtmatu. Nimelt maksti eelmise aasta oktoobris parempoolse foto eest oksjonil 1,47 miljonit dollarit, mis on maailmarekordiline summa, mis ühe sportlase poolt allkirjastatud foto eest makstud. Tehingule lisab ajaloolisust fakt, et ajaloolased pole üksmeelel selles, et 1911. aastast pärit foto oleks allkirjastanud kirjaoskamatu Jackson ise. Pigem usutakse, et allkirja on lisanud sinna Joe naine Katie. (Fotode allikad: npr.org ja washingtonpost.com)
Aastakümnete jooksul pole MLB juhid Jacksonit kaitsvaid põhjuseid oma otsuste tegemisel arvesse võtnud ning kõik senised algatused Jacksoni rehabiliteerimiseks tagasi lükanud. Viimase taolise signaali andis MLB komissar Rob Manfred 2015. aasta suvel, kes vastuses Greenville´is tegutsevale Shoeless Joe Jacksoni muuseumile ütles, et täna pole piisavalt tõendeid selle kohta, mis lubaks komissar Landise omaaegse otsuse ümber vaadata. MLB juhtide taoline seisukoht on mõistetav juba kasvõi institutsiooni autoriteedi säilitamise printsiibist lähtudes, mis aga ei tähenda, et kultuuriloos Jacksonile andestatud poleks ning juhtum oma keerukuses loojate vaimu poleks ergutanud. Ka viidatud Jacksoni muuseum ühes selle esitatavate rehabiliteerimispalvetega on selle tõestuseks, kuid Kinsella romaan ning selle põhjal valminud film on Jacksoni loost lähtuva loometöö kõige tuntumad viljad.
Kohe näitan, et omal moel on Jacksoni õigeksmõistmisega ühinenud ka MLB, kuigi otseselt seda tunnistatud pole. Enne veel aga tahan kustutada võla, mis seotud Kinsella romaani pealkirjaga "Shoeless Joe", mille eestikeelne tõlkevaste võiks olla "Paljasjalgne Joe". Tegemist pole Kinsella fantaasia tulemiga, vaid nime saamislugu ulatub otsapidi aega, mil Jackson polnud veel elukutselinegi. Legendi järgi olla Jackson ühes Greenville´i tehase eest peetud mängus jooksukingad jalast võtnud ning oma jooksud paljajalu teinud ning kui keegi publikust järgmisel korral Jacksonit mängimas nähes teda hüüdes sõna "Shoeless" kasutas ning kohalikku ajalehte mängust ülevaate kirjutanud sulemees selle hüüde kinni püüdis ja leheveerule kinnitas, hakkas nimi oma elu elama. Pole võimatu, et hilisemas tekstiloomes sobitus paljasjalgsus ka Jacksoni napi haridusega, mis kujundlikult viitas tema puudulikule sotsialiseerumise tasandile, mis aga omakorda võis pakkuda toitu ühiskondlikule kaastundele. Empaatiat võis omakorda võimendada ka asjaolu, et omal alal ehk pesapallis, mida Ameerika oli hakanud kujutama oma noore kultuuri ühe olulisema omailminguna, kuulus Jacksonile koht kõige paremate hulgas.
Nagu öeldud, pole MLB ametlikult Jacksonile andestanud, kuid eelmisel suvel sai teoks sündmus, mida soovi korral võib sellisena tõlgendada küll. Nimelt otsustati “Field of Dreams" võttepaigas Iowas, millest tänaseks on kujunenud üks tuntumaid pesapalliturismi atraktsioone Ameerikas, läbi viia MLB mängukavva kuulunud kohtumine Chicago White Soxi ja New York Yankeesi vahel. Kohal oli Kevin Costner ja kohal olid ka tänased mängijad, kuid olen kindel, et tulevikus hakkame kohtama tekste, milles väidetakse, et kohal olid ka Ray Kinsella ja Joe Jackson. Ja kellel oleks siis julgust väita, et nood tekstid millegi vastu eksinud oleks.
Chicago White Soxi ja New York Yankeesi kohtumine "Field of Dreams" väljakul eelmise aasta suvel koos sinna juurdekuuluva dramatiseeritud sissejuhatusega. Juhin tähelepanu, et avasõna lõppedes küsib Kevin Costner publikult: "Is this heaven?" (Kas see on taevas?). Tegemist on küsimusega, mille Joe Jackson esitab Ray Kinsellale, kui ta esimest korda Ray loodud pesapalliväljakule satub, tehes seda raamatu versioonis küll mõnevõrra teises sõnastuses, kuid idee jääb samaks - MLB pole küll Jacksonile andestanud, kuid lubab tal kõnelda ka aastal 2021 ehk sada aastat pärast seda, kui MLB talle eluaegse mängukeelu oli määranud.
Comments