Küllap kõige mugavamalt kättesaadavat ja visuaalselt informatiivsemat ülevaadet MLB mängudes toimuvast pakub oma kokkuvõtlike videotega MLB TV, kus pärast igat mängu mõne tunni jooksul sellest umbes seitsmeminutiline tasuta järelvaadatav klipp kokku pannakse. Juba aastaid on need olnud ühesuguse ülesehitusega, mille puhul on praegu oluline teada, et igat vooru lahutab hetkeline vaheklipp, mis annab teada, mitmenda vooruni jõutud on ning kumb võistkondadest parasjagu lööma asub. Nii näiteks märgib tähis „Top 3“, et kolmandas voorus on löögikord jõudnud külalisteni, „Bottom 3“ aga tähistab koduvõistkonna löögikorda.
Kuna mängu keskmine pikkus on veidi alla kolme tunni, siis on arusaadav, et mõneminutilisse ülevaatesse saab kokku pressida vaid kõige olulisemad mängu kirjeldavad hetked. Rõhutan nüüd, et kasutan nimme väljendit „mängu kirjeldavad hetked“, mitte aga „sportlikud momendid“, mis võistlusspordi kokkuvõtte sisu hoopis täpsemini peaks edasi andma. On ju nii, et igas võistlusspordis võib juhtuda midagi sellist, mis võistluste prioriteeti ehk parema väljaselgitamist kohati varjama kipub, ja mängu iseloomust tulenevalt juhtub seda pesapallis küllaltki tihti. Eriti silmatorkav oli taoline võistlusväline sekkumine eile San Diegos peetud Padresi ja Colorado Rockiese mängus, mis on seda tähelepanuväärsem, et MLB TV kokkuvõtlikkus mänguülevaates moodustab külalisvõistkonna teise, kolmanda ja neljanda ründevooru sisukirjelduse vaid nimetatud sekkumine.
Rist all vasakus nurgas. Rockiese viskaja Chad Kuhl avastab, et Padresi kolleeg Joe Musgrove on esitanud talle uutmoodi väljakutse. (Foto allikas: mlb.com)
Asi oli selles, et esimesena viskama asunud Padresi viskaja Joe Musgrove kraapis enne esimest viset tossu ninaga viskeplatsile trips-traps-trulli joonestiku, tegi vasakusse alanurka risti ning kuna Rockiese viskaja Chad Kuhl vedas enne oma esimest viset keskruudule ringi, olid mehed sattunud vastakuti kahes duellis. Ettearvatult lõppes meeste isealgatuslik duell neljandas voorus viigiga.
Kuna trips-traps-trull on mäng, mida seda varem mõned korrad mänginuna on võimatu kaotada, ei saanud meeste eesmärgiks ilmtingimata olla võitja väljaselgitamine ning heites kõrvale võimaluse, et mänguga teineteisele või hoopis kellelegi kolmandale krüptilisi sõnumeid saadeti, haakub see pigem pesapallilise loogikaga, millest kirjutasin 22. mai ülevaates. Toona rääkisin nalja osast pesapallis, mille üheks ülesandeks on tühimiku täitmine mängus, millega iga mängija lahutamatult seotud on.
Tõsi see on, et viskajad (ja püüdjad) on kaitsevoorus teistest mängijatest mõnevõrra rohkem sportlikult hõivatud, kuid ründevooru ajal on kõik ühes pundis, üksi oma mõtetega. Kui need mõtted peaks olema seotud käimasoleva võistlusega, siis teab statistika, et parimal juhul õnnestutakse ründevoorus kolmel korral kümnest ning arvata on, et mitte ükski edu taga ajav sportlane ei saa sellisest nõutuks tegevast faktist ümbritsetuna liiga kaua oma sportlike tegemiste üle aru pidada, ilma, et peast segiminek ähvardama ei hakkaks. Seepärast lihtsalt peab pesapallimäng sisaldama palju enamat, kui võistlus ise seda pakkuda suudab.
Taolisest kooslusest tekkiv võistlussport, mille hulka arvan ka publiku, kelle võistlusele suunatud tähelepanust võib samuti tabada lünkasid, on viinud mind mõttele, et pikaks venitatud ja tihedaks pressitud MLB pesapallihooaega võiks võrrelda suure laadaga, mille keskpunkt võib küll olla küll fikseeritud, kuid mida ümbritsevad paljud erinevad tegevused sellele vaid formaalse tähenduse annavad. Muidugi on see võrdlus veidi ülepingutatud, kuid pesapallis tuleb sageli ette olukordi, kus võistlusmoment veidral moel tähelepanu keskpunktist eemale tiritakse. Nii nagu see juhtus minul siin, sest alles praegu märkan, et Padersi ja Colorado mängu lõppseisu pole ma veel maininudki. Mängu võitis Padres 9 : 0.
Comments