1. detsembril lõppes MLB-s frantsiiside omanike ja mängijate vahel 2016. aastal sõlmitud kollektiivleping, läbirääkimised uue lepingu osas jooksid ummikusse, mispeale otsustasid frantsiiside kolmkümmend omanikku ühehäälselt välja kuulutada tööseisaku. Reedel tundis teema vastu huvi Vikerraadio sporditoimetus, kelle ettepanekul juhtunut lühidalt kommenteerisin. Usutluse viis läbi Ragnar Kaasik. Jätan siia jutuajamisest lingi ning lisan täpsustatud pikema ülevaatekommentaari.
MLB komissar Rob Manfredi poolt väljakuulutatud tööseisak on MLB ajaloos üheksas ning esimene pärast 1994. aasta hooajal alanud ning otsapidi ka 1995. aasta hooaega veninud mängupausi. MLB ametliku seisukoha järgi, mille esindajateks on komissar ja frantsiiside omanikud, võeti praegune otsus vastu ennetava meetodina. Neljapäeval fännidele adresseeritud avalikus kirjas ütles Manfred, et sellega loodetakse vältida olukorda, mis tingis veerand sajandi taguse tööseisaku. Nimelt alustati 1994. aasta hooaega ilma kollektiivse lepinguta lootuses, et hooaja käigus osapooled kokkuleppele jõuavad. Läks aga teisiti ning järgnenud läbirääkimised venisid nii pikaks, et tol aastal jäi World Series pidamata.
Praegu pole otseselt ühtegi konkreetset terminit uue lepingu allkirjastamise osas välja öeldud, kuid vaikimisi peetakse selleks järgmise aasta 1. veebruari, mil peaks algama kevadtreeningud (i. k. Spring Traininig), mille põhjal MLB klubid oma võistkonnad kokku panevad. Tööseisaku ajal ei ole aga võistkondadel professionaalseid suhteid mängijatega lubatud hoida. Keelatud on sõlmida lepinguid vabaagentide, pakkuda juba lepingulistele mängijatele lepingupikendusi ning pidada sellekohaseid läbirääkimisi. Mängijatel on küll lubatud iseseisvalt treenida, nad võivad kasutada enne tööseisakut meeskondade koostatud treeningplaane, kuid neil ei ole lubatud suhelda treeneritega ega saada neilt uusi juhiseid või tagasisidet. Samuti ei tohi mängijad siseneda klubiruumidesse. Lühidalt öelduna on mängijate ja klubi muu personali vahel keelatud igasugune professionaalne läbikäimine.
Raske tabalukk, hiidkett ja Yankeesi staadion, sellisena kujutab tööseisakut ette New York Post. (Foto allikas: nypost.com)
Vaidluses osalevate poolte vastastikused nõudmised on majanduslikud. Mängijate ametiühing soovib kindlamat kaitset ennekõike Minor League´i mängijatele ning nõuab, et mängijate üleminek Major League ´i oleks lahendatud arusaadavamalt ja mängijatele soodsamas suunas. Praegu näiteks paigutavad klubid palga kokkuhoiu eesmärgil oma mängijaid sageli Minor League´i, kuigi sportlik printsiip seda otsust justkui ei toeta. Samuti soovitakse mängija vabaagendiks saamise määr seniselt kuuelt aastalt vähendada viiele, kuna vabaagendi staatus jätab mängijale paremad võimalused uue tööandaja otsimisel. Ka väidab ametiühing, et praegune süsteem on liigselt kaldu klubide suunas ajal, mil mängijad oma kõige paremas sportlikkus eas on ning eelpool kirjeldatud nõudmised peaks andma mängijatele rohkem sõnaõigust ajal, mil nende väärtus võimalikult suur on.
Ennekõike kehtivadki ametiühingu nõudmised profipesapalli püramiidi alumise osa mängijate kohta, kuna päris tipus olevatele mängijatele maksavad klubid alati väga suurt palka ning seda rõhutavad ka omanikud, püüdes sellega näidata, et nemad on alati mängijatele palgaküsimustes vastu tulnud. Kuid see väide puudutab tõesti vaid kõige ülemist tippu ning praeguses vaidluses võibki omanike soovid enam vähem kokkuvõtvalt sõnastada sooviga säilitada senine kord.
Kuigi siin välja toodud probleemid on loomulikult olulised, julgen neid siiski pidada triviaalseteks selles plaanis, et tegemist pole MLB suhtes eksistentsiaalse küsimusega. Asi on selles, et tegemist on organisatsioonisisese probleemiga, kus erinevad osapooled endale paremaid tingimusi püüavad välja kaubelda, kuid mitte mingil juhul pole tegemist olukorraga, kus MLB end välise ründaja eest kaitsma peaks.
Praeguse probleemi pesaks on nn organiseeritud pesapall (i. k. organized baseball), mille moodustavad frantsiiside omanikud ja mängijate ametiühing (i. k. Players Association) ning mis tootena väljendub Major League´is (mille moodustavad National League ja American League ning mille võitjad kohtuvad hooaja lõpus World Seriesis) ja Minor League´is ning mida kontrollib suure mõjuvõimuga komissar. Taolise institutsiooni rajasid frantsiiside omanikud 1920. aastal ning praegu ametis olev järjekorras kümnes komissar Rob Manfred valiti sellesse ametisse 2015. aastal.
Organiseeritud pesapall on monopoolne institutsioon. Viimane kord, kui sõltumatu klubi (i. k. independent club) Minor League´i vastu võeti, jääb vahemikku 1973-77, kui selline trikk õnnestus Portland Mavericksil. Ent kui viimane ettenägematult menukaks osutus ning tõestas, et ka organiseeritud pesapallist sõltumatult on võimalik edukas olla, asus organiseeritud pesapall oma positsioone kaitsma ning Mavericksi kõrvaldamine väljendus lõpuks vaid kokkulepitud hinnalipikus. Tõsi, selleks pidid osapooled ette võtma kohtutee.
Üldise arvamuse järgi peetakse organiseeritud pesapalli struktuuri viimaseks reaalseks muutmise võimaluseks 1950ndate lõppu, kui kaks New Yorgi frantsiisi – New York Giants ja Brooklyn Dodgers – 1957. aasta hooaja järel vastavalt San Franciscosse ja Los Angeles´i üle viidi. Seniajani oli kõige läänepoolsemaks MLB frantsiisiks Ameerika Ühendriikide geograafilisele keskpunktile lähedal asuv Kansas City ning seepärast oli tekkinud idee kolmanda Major League´i loomiseks. Kuid nimetatud New Yorgi klubide ümberpaiknemistega tõmmati taolistele mõtetele joon alla. Läänerannik sai MLBsse integreeritud ning täna on keeruline ette kujutada, et American League´i ja National League´i kõrvale kolmas Major League´i tunnustusele pretendeeriv liiga võiks tekkida.
Dodgersi üleviimine Brooklynist läänerannikule Los Angelesi polnud kõigile meelepärane. (Foto allikas: bronxpinstripes.com)
Kokkuvõtlikult sõnastatuna väljendub organiseeritud pesapalli monopoolne seisund sellesse kuuluvate frantsiiside poolt ära jagatud territooriumite vastastikuses tunnustuses. Iga frantsiis on talle määratud piirkonnas monopoliseisundis, mis lubab tal ekspluateerida kohalikke ressursse – sponsorid, meedia jne –, ilma, et konkurendid sekkuda tohiks. Kui selline ambitsioon teoreetiliselt aga tekkima peaks, tuleb senisele monopolivaldajale maksta kompensatsiooni (nii nagu viidatud Portlandi juhtumi puhul). Organiseeritud pesapalli struktuuri igasugune suurem muutus, näiteks MLB frantsiiside ümberpaigutamine või täiesti uute loomine, saab teostuda aga vaid kõikide frantsiisiomanike ühisel heakskiidul.
Niisiis on toimiv institutsioon paika loksunud ning kui mõni täiesti iseseisvalt tegutsev jõud sellesse siseneda üritab, käivitub automaatne kaitsemehhanism. Sellisena on see erinev olukorrast Euroopa suurimas profispordis jalgpallis toimuvast. Sel kevadel sai tõestust, et kui taoline katse jalgpallis nn Superliiga loomisega tehti, osutus kehtiva korra enesekaitse, sealhulgas näiteks karistusmehhanism, retooriliseks. Kõneldi küll võimalustest, millised võivad olla Superliigaga ühinevate klubide karistused, kuid need hoiatused olid spekulatiivsed, mitte aga väljatöötatud reeglistikul toimivad nagu Põhja-Ameerika profiliigades. Ka tuleb Superliiga juhtumiga seoses öelda, et selle rakendumine oleks kehtiva süsteemi suhtes eksistentsiaalne, sest see lõhkuks kehtiva korra, mille aluseks on nn solidaarsussüsteem. Kui selline alus kaoks, muutuks ka kogu kehtiv jalgpallisüsteem.
Seega saabki praeguse tööseisaku puhul öelda, et probleem ei tulene mitte väliste jõudude ootamatul sisenemisel, vaid organisatsiooni enda sees aset leidvate eriarvamuste kokkupõrkest. Ja kuigi selle käigus on kõneldud ka järgmise hooaja ärajäämise võimalusest, pole probleem sellegi poolest eksistentsiaalne. Frantsiisiomanike poolt vaadatuna väljenduks hooaja vahelejäämine sissetulekute osalises kadumises, fännide poolt vaadatuna väljenduks olukord emotsionaalses pettumuses, kuid kummalgi juhul ei saa kõnelda kehtiva korra kadumisest.
Comments