Kui mitte kauem, siis vähemalt 102 aastat ehk ajast, mil New York Yankees ostis Boston Red Soxilt 1920. aastal Babe Ruthi, on nende kahe võistkonna omavahelised kohtumised olnud alati meedia kõrgendatud huviorbiidis. Ka selle hooaja algus on MLB poolt paika seatud niimoodi, et need kaks ilma pikema jututa New Yorgis kohe vastakuti lasti. Tõsi, algselt pidid meeskonnad kohtuma päev varem, kuid kehvad ilmaolud New Yorgis lükkasid kolmest mängust koosneva kohtumiste seeria päeva võrra edasi. See eest said aga pesapallihuvilised kohe osa mängust, mis selle kõige esimestest hetkedest meeleolukalt käima tõmmati ning jõudis lõpule walk-off´iga ehk mängusituatsiooniga, mis lõpetab kohtumise kodumeeskonna eduka rünnaku järel.
Avamängu esiviskaja au kuulus Yankeesi poolelt nende eelmise hooaja parimale viskajale Gerrit Cole´le, kuid tema esimesed visked näitasid, kui keerulise mänguga tegemist võib olla ning kui nõudlik on häälestumine hooaja esimesteks viseteks. Juhtus nii, et Cole ei suutnud nelja esimest viset tsooni toimetada, mis tähendas, et parasjagu löömas olnud Kiké Hernández pääses walk´i läbi esimesse pessa.
Seejärel lööma tulnud Rafael Devers saatis aga Cole´i teisest viskest suunatud palli üle väljaku nördinud Bronxi publikusse ning viis oma kodujooksu ning Hernándezi kojuviimisega Bostoni 2 : 0 juhtima. Cole oli teinud selleks hetkeks kuus viset. Kommentaatorid tõid välja, et iseenesest polnud Cole´i visetel häda midagi, näiteks kodujooksuga lõppenud 99 miilise tippkiirusega (160 km/h) vise oli toimetatud kenasti tsooni ülanurka, kuid viske häda oli selles, et lööja oskas kiirpalli oodata, kuna seda olid olnud Cole´i kõik seni tehtud visked. Cole´i 10. viske järel jõudis vastasmängija esimesse pessa, 14. vise viis lööja teise pessa ning võimaldas juba pesas olnud mängija koju. Niisiis oli Cole 14 viskega loovutanud vastastele kolm jooksu.
Ei juhtu just sageli, et visketreener nii lühikese mänguperioodi järel väljakule peab tulema ning oma viskaja maha rahustama. Oli ju selge, et probleemid polnud mitte oskustes, vaid olid Cole´i kõrvade vahel kinni.
Josh Donaldson meeskonnakaaslastega rõõmu jagamas.
Ka ei saa öelda, et Bostoni esiviskaja Nathan Eovaldi märkimisväärselt parema stardi oleks teinud. Oma teisest viskest lubas ta Aaron Judge´i esimesse pessa ning tema neljandast viskest lõi Anthony Rizzo kodujooksu, vähendades Yankees´i kaotusseisu minimaalseks 2 : 3. Yankees ja Boston olid kaua mängu oodanud fännide suhtes nii lugupidavad, et jätsid üheksa vooruga võitja selgitamata ning pidid appi võtma lisavoorud.
Kümnes voor oli põnev. Boston asus juhtima, kuid Yankees suutis raskest olukorras välja tulla ning viigistada. Viimaseks jäänud 11. voorus õnnestus aga Yankeesi mängijal Josh Donaldsonil lüüa pall keskväljale ning tema löögi hetkel teisest pesast jooksu alustanud Isiah Kiner-Falefa tõi New Yorgile võiduks vajaliku jooksu.
Sel hooajal Yankees´iga liitunud 36-aastasest Donaldsonist sai klubi ajaloos kolmas mängija, kes RBI arvestamise ajastul ehk alates 1920. aastast oma debüütmängus walk-off´ini jõudis (enne teda oli see õnnestnuud Roy Weatherlyl 1943 ja Chase Headleyl 2014). Ühtlasi on see Yankees´i hooaja avamängude ajaloo kuues walk-off (eelnevad 1906 vs Red Sox, 1908 vs Athletics, 1943 vs Senators, 1949 vs Senators ja 1957 vs Senators).
Comments