Joe Jacksonist on võimalik kõnelda kahel moel. Üks võimalus on biograafiline, kus kirjelduse keskmesse on tõstetud konkreetne inimene. Selline jutustus saab sisu inimese enda elukäigust ning tulemus sõltub kirjutaja valikutest, kelle otsustada jääb, kas asetada rõhuasetus jutuks võetud inimese tegudele või pigem mõtetele, või luua neist hoopis tasakaalukas kombinatsioon.
Teine võimalus Jacksonist kõnelda on kultuurilooline, fenomenoloogiline, kus teksti sisu ei moodusta enam mitte konkreetne isik, vaid jutustuse fookus on nihutatud konkreetsest isikust impulssi saanud kultuurilistele nähtustele. Ajalukku vaadatuna on taoliseks inspiratsiooniallikaks olnud inimese looming, mille sisu võib muu hulgas väljenduda pilkupüüdvas akvarellis, kümnetesse keeltesse ümberpandud tekstis, kavala diplomaatilise kokkuleppe sõlmimises ning alates XIX sajandist ka spordiväljal saavutatus. Peaks olema selge, et mida sobivamale pinnasele taoline inspiratsiooniseeme langeb, seda lopsakamad on hilisemad viljad, kusjuures viljakust võib mõõta mitte üksnes ühekordset saaki üle kaaludes, vaid ka pikemale perioodile jaotunud lõikusi kokku lugedes. Jacksoni poetatud seeme on andnud värskeid vilju nüüd juba üle saja aasta ning viimane elujõuline võrse ilmutas end alles mõned kuud tagasi, täpsemalt öeldes eelmise aasta oktoobris, kui ühel oksjonil vahetas ajalukku mineva summa eest omanikku Jacksonist tehtud ammune foto.
Miks see sündmus Ameerikas tähelepanuväärne oli, sellest täpsemalt hiljem, kuna esmalt peaks Jacksonist ülevaate andma biograafilises žanris püsides ning seda juba ainuüksi seetõttu, et minu teada pole eestikeelses kirjanduses pesapallur Joe Jackson varasemalt jutuks tulnud. Kui aga keegi oskab mind paranda ning taolise tekstini juhatada, oleksin juba ette tänulik. Kes siis Joe Jackson oli?
Fragment ajakirja "Baseball Magazine" esikaanelt, märts 1916. Toona Clevelandis mänginud Joe Jacksonile pühendatud erinumber. Pildi autoriks on kunstnik Joseph Francis Kernan. (Foto allikas: shoelessjoejackson.org)
Arusaadavalt moodustab Jacksoni eluloo keskme MLB komissari otsus arvata ka tema nende kaheksa mängija hulka, kellel professionaalsel tasemel pesapalli mängimine Ameerika pinnal keelati. Jackson oli sündinud 1887. aasta juulis, mis tähendab, et karistuse saamise hetkel 1921. aasta augustis oli ta 34. Kuna tegemist oli absoluutsesse tippu kuulunud pesapalluriga, kelle viimaseks jäänud hooaja löögiprotsent oli .382 ning mis ületas tema kolmeteistkümne MLB-s veedetud hooaja keskmise .356, pole mingit alust arvata, et tipptasemel poleks Jackson suutnud veel mitmeid aastaid kaasa lüüa. Need lootused polnud aga hoolimata mitmekordsetest palvetest täituma määratud, kuid teada on, et hilisemal ajal võistles Jackson varjunimede all madalamates liigades.
Teatav segadus tema vanuse üle siiski püsib, sest leidub ka allikaid, kus sünniaastaks on märgitud 1888. Autor Tim Hornbaker oma 2016. aastal avaldatud raamatus "Fall from Grace" ütleb, et segaduse põhjuseks on asjaolu, et Lõuna-Carolina osariigis, mille Pickensi nimelises külas Jackson ilmavalgust nägi, tehti sünnitunnistuse väljaandmine kohustuslikuks alles aastal 1915 ning 1887. aastat Jacksoni sünniaastaks pidavad algsed publitseeringud lähtuvad Esimese maailmasõja registreerimiskaardile märgitud andmetest. Hornbaker märgib aga ka seda, et Lõuna-Carolina välja antud surmatunnistusel on Jacksoni sünniaastaks märgitud hoopis 1889. Paigutades nüüd jutuks olnud aastaarvud pesapallikaardile, pole suurt vahet, kas MLB-st välja lüües oli Jackson 34, 33 või 32, kuna segadus tema sünniaasta ümber kõneleb siiski vaid vastloodud kohustusliku bürokraatia sünnivaludest.
Joe oli pere vanim poeg ning toonastest peretraditsioonidest tulenevalt oli sellega määratud ka tema sotsiaalne positsioon ja sellest lähtuvad kohustused, mille järgi nähti vanimas pojas tulevast perekonnapead, leiva peamist laualetoojat, kelle taoliselt määratud kohustused said tänast ühiskondlikku korraldust silmas pidades alguse juba varases lapsepõlves. Joe töömehekarjääri võib arvestada kuuendast eluaastast ning kirjanduses on öeldud, et Greenville´i linna Brandon Mill nimelises linavabrikus, kus Joe esimesed ülesanded olid seotud koristamisega, venisid tööpäevad ka temal sageli 12-tunni pikkuseks. Taolise elukorralduse üks kaastulemeid väljendus puudulikuks jäänud koolihariduses ning ollakse üksmeelel, et Jackson ei osanud ka elu lõpupäevil ei lugeda ega kirjutada. Arutletud on küll võimaluse üle, et oma nime oskas ta paberile panna, kuid täit veendumust pole selleski. Kätte juhtunud erinevate allikate pinnalt võib aga öelda, et Jacksoni juhtum pole väga erandlik, kuna sajandivahetuse paiku arvatakse Ameerika Ühendriikide kodanike kirjaoskamatuse protsendiks olevat kümme. Nende hulka kuulus ka Joe isa. Black Sox juhtumi valguses tuleb Jacksoni kirjaoskamatusest veel edaspidigi juttu.
Pesapalliga tegi Jackson esimest korda tõsisemalt tutvust 13-aastasena, kui ta tehase meeskonnas kaasa hakkas lööma. Spordiajaloolane Harvey Frommer kirjutab oma 1992. aastal avaldatud raamatus "Shoeless Joe and Ragtime Baseball", et tol ajal olid lõunaosariikide tavatöölised liikuva eluviisiga, kes sageli elupaika ning sellest tulenevalt ka töökohta vahetasid. See aga tingis, et tööandajad ehk tehaste omanikud pidid oma töötajate kinnihoidmiseks kasutusele võtma erinevaid meetodeid. Kõige kindlamat moodust inimeste maa külge kinnistamisel pakkus toimiv kodumajapidamine, mille loomisel oli töötajatel võimalik tööandja pakutud laenude abil soetada vajalikke kodumasinaid, loomi ja muud taolist. Töötajate teine kinnihoidmise võte seisnes sotsiaalsete suhete loomises, mis väljendus organiseeritud seltsielu korraldamises, mille hulka tuleb arvata ka pesapalliklubide loomine. Frommer ütleb, et selliste võtetega suurendati ühtekuuluvustunnet, mis tegi töötajatele konkreetsest kohast lahkumise keerulisemaks.
Kohaajalooga tegeleva Greenville County Historical Society andmetele tuginedes oli Brandoniga sarnaseid linavabrikuid selle tippajal piirkonnas 19 ning Greenville´i peeti tekstimaailma pealinnaks. Huvitav on aga täheldada, et kuigi oma otseses tegevuses võisid vabrikute omanikud olla konkurendid, leidsid nad samas, et vähemalt pesapalli raames rahuldab omavaheline koostöö kõigi huvisid. Taolisest koostööst sündinud nn tekstiililiiga - The Textile League - juured ulatuvad 1880ndate aastate algusse. Erinevate piirkondade vahelise elujõulise liiga loomist võimaldas hästi toimiv raudteesõlm ning selle populaarsusele aitas kaasa ka kohaliku kirjutava pressi huvi. Traditsiooniliseks mängupäevaks kujunes laupäev, mil võistkonnad ja nende fännid rongiga liigaga ühendatud kohtadesse reisisid.
Vaade Brandoni tehasele. Foto keskel tootmishoone, paremal paistab aga tehase kõrvale ehitatud pesapalliväljak. Tähelepanelikumal vaatamisel võib tuvastada, et tegemist oli valgustatud staadioniga, sest väljakut ümbritsevad kõrged valgustuspostid. (Foto allikas: greenvillehistory.org)
Need mehed, kes pesapalliklubi esindasid, võisid arvestada, et ettevõtete omanikud neile tehases kergema tööotsa võimaldasid ning nende hulka kuulus ka Jackson. Väidetavalt tuli tema anne kiiresti ilmsiks ning võistkonna omanik hakkas talle nädalavahetusel peetud mängude eest maksma kaks ja pool dollarit, mis tänases vääringus on umbes 78 dollarit. Tegelikult suutis Jackson juba toona pesapalliga kordades rohkem teenida. Frommer oma raamatus räägib loo, kuidas Joe nooremad vennad, kes mängudel alati kaasas käisid, iga kord, kui nende vanem vend kodujooksu oli löönud, publiku seas kaabuga ringi käisid ning pealtvaatajatelt münte kokku korjasid. Frommer ütleb, et vahel võis kätte saadud summa ulatuda 25 dollarini, mis oli võrdne Joe tehases saadava kuupalgaga.
Pesapallimäng meeldis Jacksonile sedavõrd, et ta kaheksateistkümneseks saades tehasemeeskonna maha julges jätta ning omal käel suuremat sissetulekut lootes uut võistkonda otsima hakkas. Huvitav on see, et tema isa kuulus veel põlvkonda, kellele sporditegemisega raha teenimine väga võõras tundus, kuid pereliikmetest oli ta siiski ainus, kes Joe pesapallile pühendumist heaks ei kiitnud.
Joe Jackson sai MLB-ga ühinedes kiiresti tuntuks üle terve Ameerika. Siin nope Pittsburghi Daily Posti 25. mai 1913. aasta avaldatud artiklist, mida illustreerib kunstnik Sidney Smithi joonistus. (Foto allikas: newspapers.com)
Elukutseliste ringkonda jõudis Jackson toonasest pesapallistruktuuri järgides tavalisel moel. Tema esimeseks võistkonnaks teel täisprofiks sai kohalik Greenville Grangers, kelle ridades ta lähiümbruses võistlusreisidel ringi tiirutades tuntust kogus, mis päädis lepingupakkumisega Greenville Spinnersilt. Teenides seal 75 dollarit kuus, võib Jacksonit pidada juba täisprofiks, kuna tegemist oli enam vähem tavalise töölise palgaga. Tuleb siiski lisada, et kuupalka maksti pesapalluritele vaid hooaja kestel, hooaja välisel ajal pidid mängijad teenistuse leidma mujalt.
Spinnersit esindades jäi ta silma mitmetele MLB võistkondadele ning 1908. aastal sõlmis ta lepinguni toona tippu kuulunud Philadelphia Athleticsiga, keda juhendas pesapalliajaloo tuntuimate treenerite hulka peetav Connie Mack. Philadelphiasse jäi ta kaheks aastaks, millele järgnesid viis ja pool hooaega Clevelandi Indiansis (kuni 1914. aastani kandis võistkond nime Naps) ning seejärel sama pikk periood Chicagos. 1917. aastal võitis Jackson White Soxi ridades World Seriesi. Jacksonit peetakse kuuluvaks kõigi aegade parimate lööjate hulka. Oma esimesel täishooajal 1911 püstitas ta tänaseni kehtiva noormängija löögirekordi .408.
1908. aastal tehtud foto Greenville Spinnersi võistkonnast. Joe Jacksoni leiab vasakult viiendana. (Foto allikas: newspapers.com)
Olles 1921. aasta augustis organiseeritud pesapallist välja tõrjutud, tähendas see ühtlasi, et pesapalli võis Jackson amatööride tasemel küll mängida, kuid eelneva ajaga võrreldava teenistuse ta kaotas. Pesapalliga jäi ta seotuks veel kahekümneks aastaks, mängides ja juhendades võistkondi peamiselt Lõuna-Carolina ja Georgia osariikides. Pesapalli kõrvalt pidas ta abikaasaga koos erinevaid väikepoode, millest kõige edukamaks osutus 1933. aastal Greenville´is avatud alkoholipood "Joe Jackson's Liquor Store". Jackson pidas poes müüjaametit elu lõpuni. Ta suri 1951. aastal südamerabanduse tagajärjel 64-aastaselt.
Järgmises artiklis püüan muu hulgas pihta saada, mis põhjusel eelmise aasta oktoobris üks temast tehtud ammune foto kalli raha eest uue omaniku leidis. Vastuse sellele küsimusele saab anda aga alles seejärel, kui üldjoontes on selgeks tehtud, kuidas hakati Ameerika kultuuris Jacksonit hindama pärast talle määratud eluaegset võistluskeeldu.
Comments