Ajalugu on teadupärast vaid üks mineviku kirjeldamise võimalusi, mis mõnest muust meetodist on eristatav sellele esitatud rangete tingimuste abil. Viidatav allikmaterjal ja kriitikale avatud esitluslaad kuuluvad ajaloo tegemisel kindlasti asendamatute tegurite hulka. Mõne muu minevikku kirjeldava žanri puhul võib küll taolistest nõudmistest mööda vaadata, mis aga ei tähenda, et selliste järelandmiste pinnalt sündinud lõpptulemus kollektiivsele minevikutunnetusele mõju ei suudaks avaldada. Eesti kultuuri kontekstis on Jaan Krossi looming harivaks kinnituseks, et ilukirjandus arusaamale minevikus juhtunu kohta sügava jälje võib jätta. Aga isegi sel juhul, kui ajalugu ilukirjanduse pakutud versiooni veenvalt kahtluse alla suudab seada, võib ilukirjanduse pakutavat mõista kui antud ajahetkel ühiskonnas väljenduvat meelsus- või ootusavaldust.
Sellelt pinnalt sobib alustada tagasivaadet, milles teen mõned tähelepanekud Black Sox skandaali sattunud Chicago White Soxi mängija Buck Weaveri juhtumi kohta, kelle positsioon sündmustes on eriline seepärast, et mitte ükski asjaosaline pole talle mitte kunagi süüks pannud, et ta teemaks võetud sobingus aktiivne osaline oleks olnud. Vastupidi. Kõik allikad kinnitavad, et Weaver ei võtnud petturitelt vastu mitte ühtegi senti ning tema sportlikud tulemused 1919. aasta World Seriesis polnud mitte lihtsalt soliidsed, vaid pigem erilised. Tema löögiprotsent oli .324 ning tema arvele jäi 11 hit´i; võrdluseks võetuna oli tema löögiprotsent põhihooajal .296, mis on küll igati viisakas, kuid ei kannata Seriesi mängudega siiski võrdlust. Niisiis tulenes Weaveri patt, mille põhjal MLB komissar Kenesaw Landis ka talle eluaegse võistluskeelu määras, üksnes sellest, et ta sobingust teadlik olid, kuid võimuesindajaid sellest ei teavitanud. 1956. aastal surnud Weaver jäi elu lõpuni kindlaks, et tema ei peaks süüdlaste hulka kuuluma ning saatis aastakümnete jooksul pesapalli juhtidele kuuel korral selgituskirju eesmärgiga tunnistada ta süütuks. Kõik taolised katsed olid aga määratud luhtuma.
Buck Weaver Chicago White Sox mänguvormis. (Foto allikas: ebay.com)
Siinkohal oleks ajalugu tulenevalt sellele esitatud rangetest metodoloogilistest nõudmistest sunnitud vaikima. Ajaloo piires saaks järgnev olla vaid ülekordamine, teisejärguliste nüansside täpsustamine, kuna ajalugu ei suuda mitte kunagi Weaverit oma süüd tunnistama panna. Küll aga saab seda teha ilukirjandus. 1983. aastal ilmunud romaanis "Hoopla" on autor Harry Stein jutuks oleva skandaali oma loo keskmesse toonud ning laseb ühes kohas Weaveril südant puistata. 1944. aastasse paigutatud mõtiskluses ütleb Weaver: "1919! Ainuüksi seda aastaarvu kuuldes tean ma, mis su pealuus toimub. Ja ma ei saa sind selles süüdistada, sest nii on see kõigiga. See on peaaegu nii, nagu ma ütleks 1776 või mõne muu tähendusliku aastaarvu. Kuid siiski, ma sooviks kasvõi üksainus kord, et keegi vastaks mulle nii: "1919? Kas see polnud aasta, mil kõik need naabobid Versailles's kokku said?". Või hoopis: "1919..., kas vana Ford siis mitte oma T-mudelit esimest korda turule ei toonud?" Või nii "1919? Kas see polnud aasta, mil Babe Ruth New Yorki müüdi?" Aga ma pole tobu ja loobusin sellistest unistustest juba ammu."
Kulturoloog Daniel A. Nathan on siin toodud tsitaadi pinnalt järeldanud, et Stein näitab enda loodud Weaverit küpse mehena, kes teinud nooruspõlve rumalusest vajalikud järeldused ning jõudnud veendumusele, et ka vaikimine ehk teiste pettuse enesele hoidmine liigitub kuriteoks, mille eest tuleb võtta vastu karistus. Praeguse minisarja neljandas artiklis sai Nathani raamatule "Saying It´s So. A Cultural History of the Black Sox Scandal" viidates kõneldud autori rollist tekstiloomes, mis väärib üle kordamist ka praegu. Nimelt ütleb Nathan, et võrreldes aasta varem ilmunud Ameerika autori W.P. Kinsella romaaniga "Shoeless Joe" (raamat, mis lähemas tulevikus kindlasti jutuks tuleb), milles autor on 1919. aasta pesapallisündmuse keskmesse tõstnud White Soxi parima mängija Joe Jacksoni, on Steini peategelane Weaver isikuna küpsem, eneseteadlikum, oma kuritegu mõistnud ning sellest tulenevalt suutnud talle määratud karistuse omaks võtta.
Buck Weaver. (Foto allikas: photos.com)
Nüüd peab tähelepanu pöörama, et asjaolu, millele ajalugu oma meetoditest tulenevalt näppe kuidagi taha ei saa, kuid millele ilukirjandus häbenematult ligi pääseb, väljendub praegusel juhul ühe konkreetse inimese võimalikes eneseotsingutes, tema kõhklustes, kuid mille avalikku tunnistamist ei pidanud ta ehk vajalikuks, jättes sedasi aga ajaloo ilma nõutavast viitest. Romaanikirjutajat sellised pisiasjad aga rivist välja ei löö ja ma olen sellel meelel, et Stein on visandanud ühe inimese täiuslikumas, ja mis seal salata, samas ka usutavamas psühholoogilises tervikus kui ajalugu seda praegusel juhul suudab. Võib olla enam vähem kindel, et varem või hiljem jõudis ka Weaverini arusaam, et Landis talle karistuse vaid pretsedendi loomise eesmärgil oli määranud. Teadupärast oli pesapall 1920ndate aastate alguseks hasartmängudega nii tihedalt ja loomupäraselt seotud, et Weaveri õigeks mõistmisega jäänuks Landise operatsioon poolikuks. Kui Weaver Landise motivatsioonist teadlik oli, pidi ta ka mõistma karistuse loogikat ning sellest tulenevalt võib uskuda, et ehk lõi ta tõesti mõnel hetkel oma õiguses kõhklema.
Kuigi Steini edastatav sõnum on varjamatult tugeva moraalitaotlusega, leidub tänagi veel initsiatiivgruppe, kes Weaveri süütuses veendunud on ning tema ausa nime eest võitlust peavad. Ühe sellise võib leida leheküljelt clearbuck.com, mis alustas tegevust 2001. aastal ning mille liikmed soojendasid üles Weaveri surma järel katkenud kirjavahetuse MLB juhtidega. Kuid ka nende senised pingutused pole vilja kandnud.
Sellise pealkirjaga artikkel ilmus 14. jaanuaril 1922. aastal New York Times´is, milles antakse teada, et Chicago White Sox endine mängija Buck Weaver palub MLB komissarilt Kenesaw Landiselt õigeksmõistmist. Taolisi palveid esitas Weaver elu lõpuni. (Foto allikas: newspapers.com)
Comments