Nagu öeldud, võinuks White Soxi mängijad skandaalist pääseda terve nahaga, kui mitte MLB frantsiiside omanike vastloodud komissari ametikohta täitma kutsutud Kenesaw Mountain Landis ainuisikuliselt mängijatele eluaegse võistluskeelu poleks määranud. Vaevalt hakkas keegi Ameerika Ühendriikides tõsimeeli vastu vaidlema väitele, et tegemist on ühe tähelepanuväärsema sündmusega spordiajaloos, kus valdkonna tulevik ühe inimese tahtest sedavõrd oluliselt muudetud sai, ning sellele järgnenud esmased reaktsioon näitavad, et otsuse ajaloolist tähendust mõisteti koheselt.
Landise otsusele lisas kaalu fakt, et päev varem leidis Chicago kohus, et juriidilistele aspektidele tuginedes mängijatel süüd polnud, mistõttu komissari vastupidine otsus ühiskonnas erilisema tähenduse omandas. Toonaseid ajalehti sirvides ilmneb, et Landise otsus heakskiidu leidis ning välja joonistub arusaam, et mõnel juhul on keeruline leida tasakaalu ühiskonnas kehtestatud seaduste ja ühiskonnas kehtivate moraalsete põhimõtete vahel. Seda tähelepanekut silmas pidades tasub lugeda ka toonaseid arvamusi, samuti peab edasi mõtlema, milline võinuks olla avalik reaktsioon, kui süüdimõistva otsuse oleks teinud kohus ehk riiklik struktuur. Tähendanuks see ju üheselt, et sel juhul jäänuks olemata jutud seaduse ja moraali ühildamatusest ning Black Sox tervikuna võinuks omandada hoopis teistsuguse ajaloo. Newspapers.com vahendusel võtsin uurimiseks kõige esimesed reaktsioonid, kasutades selleks päev pärast Landise otsust ehk 4. augustil 1921 ilmunud päevalehti. Kasutatud meetodist annan lühiülevaate artikli lõpus.
Chicago Daily Newsi piltlik selgituskatse. Chicago kohut kehastav perenaine on mustad sokid puhtaks pesnud, kuid üle ukse vaatav Kenesaw Mountain Landis leiab vihaselt, et sokid endiselt räpased on. (Foto allikas: wikipedia.org)
Ülevaadet esmastest reaktsioonidest sobib alustada Nashville Tennessanis ajakirjaniku Blinkey Horni osutusega, et otsust tehes kuulutas Landis end olevat seadusest kõrgem. Horn jagab Landisele tunnustust, öeldes, et too kaitses pesapalli seda rünnanud relvastatud röövlite eest ning lisab, et kõikvõimsa komissari ametikoha loomisega on pesapall näidanud end organisatsioonina leidlikumana kui see esmapilgul välja võib paista.
New Jersey osariigis ilmunud Camdeni Daily Courieris öeldakse aga, et üheainsa otsusega ei teeninud Landis välja mitte ainult oma 50 000 dollarilist aastapalka, vaid päästis ka pesapalli häbistavast surmast. Peatoimetaja J. David Sterni rubriigis avaldatud artiklis "Landis saves Baseball" öeldakse Chicago kohtu õigeksmõistvale otsusele viidates, et kuigi seaduse silmis mängijatele süüd pole, ei saa avalikkus pettuse toime pandud mängijatele mitte kunagi andestada. "Maksku mis maksab - pesapall peab jääma puhtaks," teatab ajaleht.
Sarnast ideed vahendab ka The Brooklyn Daily Eagle, mis lühiuudiste rubriigis ilmunud artiklis "Judge Landis helps Baseball" ütleb, et Landise komissariametis tehtud esimene otsust põhjendab ka tema suurt palka. Artiklis leitakse, et Landise hoiak on ainuõige, sest vaid sedasi saab vältida lõplikku hävingut. Samas artiklis aga öeldakse ka seda, et Landise praeguse otsuse vastupidavusele annab vastuse aeg, mil mängijate patud ununema hakkavad ja need mängijad pesapallis uut töökohta paluma hakkavad. Daily Eagle hoiatab, et juhul kui mängijad peaksid oma endises positsioonid taastama, tähendaks see elukutselisele pesapallile tohutut tagasilööki.
Sama päeva Los Angeles Evening Press artiklis "Baseball Moguls and Fans agree with Landis" vahendatakse piirkonna autoriteetseid arvamusi. Teiste seas on sõna saanud San Francisco Sealsi juht ja omanik Charley Graham, kes teeb kaks huvitavat tähelepanekut. Ta ütleb, et Landise otsus oli õige, sest hoolimata võimalusest, et mängijate käitumine ei pruukinud juriidiliselt vale olla, oli see vale moraalsest vaatepunktist. Ja ta lisab: "Võibolla on terves riigis vaid mõned üksikud treenerid, kes neid mängijaid juhtunu järel palgata sooviks." See osutus vajab kommentaari.
Juba kohtupidamise ajal jõudsid avalikkuse ette spekulatsioonid, et süüdimõistva otsuse korral võtavad mängijad "Black Sox" võistkonna nime alla ette näidismängude turnee Ameerikas. Ma ei oska praeguste teadmiste pinnalt hinnata, kui suur olnuks tõenäosus plaani elluviimisel juhul, kui süüdimõistev otsus oleks lähtunud riiklikult tasandilt ehk Chicago kohtult, kuid kuna süüdimõistev otsus lähtus lõpuks hoopis pesapallist endast, tõmmati taolise ringreisi ideele joon sisuliselt alla. Mängijate väljaviskamine organiseeritud pesapallist tähendas seda, et igasugune pesapallialane läbikäimine tähendanuks ka nendega koostööd teinud organisatsioonidele ja üksikisikutele organiseeritud pesapallist väljaviskamist ja sellise riski võtmine oleks olnud täiesti ülearune. "Maailma teab teie süüd," tehakse Pennsylvania osariigi Franklini linna päevale The News-Heraldis asjakohane tähelepanek.
Rõõmus päev Chicago White Sox mängijatele. 2. augustil 1921 võtsid mängijad pärast Chicago kohtu õigeksmõistvat otsust vastu õnnitlusi. Esiplaanil kätt surumas heledas ülikonnas Eddie Cicotte. Päev hiljem määrab komissar Landis mängijatele eluaegse võistluskeelu. (Foto allikas: latimes.com)
Sacramento Stari veergudel juhitakse tähelepanu White Sox mängijate kaitsjate väidetele, et mitte ühegi statuudi kohaselt ei pea sportlased võisteldes endast parimat andma. Praegusel juhul on see huvitav osutus, kuna see viitab taas kehtivate seaduste ja jagatud moraalikoodeksite ühildamatusele. Star kirjutab, et kaitsjate väide on seadusest tulenevalt küll õige, kuid spordieetika seisukohalt pole taoline käitumine aktsepteeritav. Väljaandes öeldakse, et pesapalli kui ameerika rahvusliku mängu puhul on moraalsed argumendid eriti olulised. "1919. aastal oli need mängijad kangelased. Täna on nad end küll seaduse silmis puhtaks pesnud, kuid professionaalse pesapalliga on nad läbi lõiganud kõik sidemed," kirjutab Star.
Newspaper.com otsingumootor annab märgistusele ""black sox" baseball" 204 vastust ning selle juures olev Ameerika Ühendriikide poliitiline kaart, mis näitab teema kaetust osariikide kaupa, kinnitab, et tegemist oli üleriigiliselt olulise sündmusega. Esimesel reaktsioonilisel päeval ehk neljapäeval, 4. augustil, leiab otsingumootor toonasest 48 osariigist positiivse vastuse 38 juhul. Kuna praegusel juhul on kasutatud vaid kuute väljaannet, et saa tulemust nimetada isegi lühiülevaateks, ning seda hoolimata asjaolust, et materjali valides lähtusin põhimõttest, et kaetud saaks valdav osa Ameerikast. Küll aga lubab juhuslikult kätte sattunud materjal edasise uurimise huvides püstitada hüpoteesi, mis eespool juba nimetatud sai ning praegu kordamist väärib. Nimelt - kui süüdimõistva otsuse oleks teinud Chicago kohus, siis olnuks meedial võimatu kõnelda seaduse ja moraali vastuolust ning Black Sox omandanuks teistsuguse ajaloo. Sellest tulenevalt ei asuks aga uurimiskese enam mitte toimepandud teol (kokkuleppemäng), vaid sellele järgnenud reaktsioonides (õigeksmõistev otsus/süüdimõistev otsus).
Mõne sõnaga meetodist. Siinse artikli tarbeks newspaper.com arhiivist materjali väljaotsimisel kasutatud optilise märgituvastuse (i. k optical character recognition) meetodi puhul tuleb arvestada, et sisestatud otsingule saadud tulemused ei pruugi kõik uuritava teema kohta käia, samuti on võimalik, et kõiki kehtivaid vasteid selle meetodiga tuvastada pole võimalik. Seda teadmist tuleb tähelepanelikult jälgida statistilist täpsust silmas pidavate tööde puhul ning pole võimatu, et neil juhtudel optiline märgituvastus meetodina täna veel usaldusväärseid vastuseid anda ei suuda. Siiski peetakse meetodit arenevaks ja tulevikku suunatud töövahendiks, mis juba täna on uurijate töövõtteid hõlbustanud ning suudab kriitilise lähenemise korral usutavaid teadmisi pakkuda.
Comments