Olen Black Sox juhtumi seltsis veetnud juba peaaegu kolm kuud ehk sisuliselt poole ajast, mil blogiga augustis algust tegin. Kuigi teema näib olevat ammendamatu ning inspireerib kirjutajaid jätkuva hooga, siis selles seerias jääb praegune artikkel hetkel viimaseks. Julgen uskuda, et eelnevad 11 artiklit peaksid juhtunu sündmustiku, selle probleemipesad ja arengud üldjoontes suutma visandada, kuid samas arvan, et millalgi tulevikus pöördun teema juurde tagasi. Selleks puhuks panen siin kirja mõned jutupunktid, millest edaspidiseid kirjatöid käima võiks tõmmata.
Charles Comiskey kui koonerdaja Eliot Asinof mõjuka raamatu "Eight Men Out" keskseks ideeks on väide, et Chicago White Sox omanik Charles Comiskey oli oma mängijate suhtes ülekohtune, sest kuigi tema käsutuses olid parimad mängijad, maksis ta neile MLB üht madalamat palka. See tees on vale. Tänaseks on teada, et White Soxi palgafond oli 88 461 dollarit mis oli 11 500 dollari võrra suurem kui nende finaalivastasel Cincinnati Redsil ning Chicago mängijad kuulusid MLB-s enim tasustatud mängijate hulka.
Eliot Asinof ja tema kuulus raamat.
Cicotte´ile lubatud preemia Asinofi raamatu põhjal loodud samanimelise filmi "Eight Men Out" üks võtmestseene on Chicago esiviskaja Eddie Cicotte´i vestlus Comiskeyga, milles mängija nõuab talle lubatud preemia väljamaksmist. Jutt käib 10 000 dollarist, mida Comiskey olevat lubanud maksta juhul, kui Cicotte võidab põhihooajal vähemalt 30 mängu. Tema arvele jäi 29 võitu ning Cicotte väidab, et üks mäng jäi puudu põhjusel, et ta põhihooaja viimaste mängude ajal võistkonnast välja jäeti. Filmis näidatakse Comiskey keeldumist käimalükkava argumendina, miks Cicotte altkäemaksu vastu otsustas võtta. Ka sel lool puudub tõepõhi. Esiteks on tänaseks kindel, et nii suurt preemiat pole Comiskey mitte ühelegi oma mängijale lubanud, teiseks on teada, et Cicotte pidas hasartmängijatega kokkuleppemängude üle kõnelusi juba enne põhihooaja lõppu, mis tol hetkel oleks tähendanud, et isegi viidatud preemia olemasolul oleks ta saanud selle veel välja teenida. Lisaks ei saa jätta ka tähelepanuta, et Asinof oma raamatus paigutas kõnealuse sündmuse mitte 1919., vaid 1917. aasta hooaega.
Fiktiivne tapmisähvardus "Eight Men Out" on kollektiivse ettekujutusse lisanud ka sündmuse, kus Chicago mängijale Lefty Williamsile tehakse tapmisähvardus, mis lubatakse ellu viia, kui ta hasartmängijate nõudmisi täpselt ei täida. Viimaste sõnumit vahendas mees nimega Harry F, kelle Asinof, nagu ta oma raamatus "Bleeding Between the Lines" tunnistab, kirjastaja nõudmisel ise välja mõtles. Ühtegi tõsiselt võetavat allikat, mis tapmisähvardustele osutaks, pole aga teada. Üks selliseid pärineb Williamsi omaaegselt naabripoisilt, kes aga tuli väitega avalikkuse ette nelikümmend aastat hiljem, väites, et Williamsi naine olla talle tunnistanud, et nende pere ähvardati. Ajaloolased pigem kahtlevad selle väite tõsiseltvõetavuses.
Karistada sai rohkem kui kaheksa mängijat "Eight Men Out" pealkirjana on põlistanud ka veendumuse, et MLB komissar Kenesaw Landise karistatute hulka kuulus kaheksa White Sox mängijat. Tegelikult karistati eluaegse mängukeeluga ka teiste klubide mängijad, kes olid pettusest teadlikud, kuid olid jätnud sellekohase informatsiooni edastamata. Nagu ajaloolastest abielupaar Harold ja Dorothy Seymour juba 1950ndatel aastatel öelnud on, pole Black Sox juhtumit võimalik mõista seda Ameerika ühiskonnast ja selle väljakujunemisest lahutada ning sellest tulenevalt on kõnealune skandaal ennekõike aastakümnete taha ulatunud korruptsiooni ja korruptsioonikatsete kulminatsiooniks.
Arnold Rothstein Praegu lõpulejõudva seeriaga algust tehes plaanisin tähelepanu pöörata ka huvigrupile, kelle moodustavad kihlvedude korraldajad ja vahendajad ehk mõttes oli uurida ka kuritegelikke organisatsioone ja nende nimekamaid esindajaid. Muude teemade pealesurumise tõttu jäävad aga need oma aega ootama, ent kui lähtuda äsja viidatud Seymourite tähelepanekust, mille järgi pole XX sajandi alguse pesapalli võimalik lahutada korruptsioonist, tuleb kuritegeliku maailma tegemised pesapalliga seonduvalt tulevikus jutuks võtta isegi juhul, kui Black Sox otseseks ajendiks pole.
Üks isik, kes lavale toomist väärib on Arnold Rothstein, Black Sox skandaali suurim rahastaja, kes sellega seonduvalt on Ameerika kultuurimällu jätnud küllaltki tähelepanuväärse jälje. Lisaks sellele, et temast on kirjutatud mitmeid biograafiaid, on ta leidnud äramärkimist ka paljudes fiktiivsetest teostes. Selle blogi tähelepanelik lugeja mäletab, et Rothstein leiab märkimist F. Scott Fitzgeraldi suurteoses "Suur Gatsby", ta on võetud jutuks Hollywoodi kassahitis "Field of Dreams" ning leiab muu hulgas mainimist ka 1974. aastal kinolinale jõudnud "The Godfather" 2. osas, kui maffiapealik Hyman Roth (näitleja Lee Strasberg) noorele tõusvale tähele Michael Corleonele (Al Pacino) ütleb: "Ma armastan pesapalli 1919. aastast, kui Arnold Rothstein World Seriesi paika pani."
Rothstein ilmub lavale ka HBO menukas ning mitmeid auhindu võitnud draamasarjas "Boardwalk Empire", kus Black Sox sageli jutuks tuleb. Jätan siia lõigu, milles Rothstein (näitleja Michael Stuhlbarg) teada saab, et kuigi World Seriesist on möödas juba mitu kuid, hakkavad kahtlused tema osalusest selles pisihaaval avalikkuse ette jõudma.
Comments