Sportmängud võivad lõpule jõuda kolmel moel. Konkreetse mängu reeglitest tulenevalt võib selle fikseerida aeg, võistlus võib lõpule jõuda mängija soorituse tagajärjel ning samuti võib mängu kuulutada lõppenuks kohtunik. Ka on võistlusmänge, kus mängu lõpetab nimetatud viiside omavaheline kombinatsioon. Toon mõned näited.
Korvpallis ja hokis fikseerib mängu lõpulejõudmise aeg, mis on absoluutne, ega arvesta konkreetset situatsiooni väljakul. Võrkpallis jõuab mäng lõpule reeglites fikseeritud mänguseisuni jõudmisega ehk mängu lõpp sõltub võistlejate tegutsemisest. Jalgpallis on aga mängu lõpp sõltuvuses kohtuniku kahekordsest otsusest. Esiteks määrab kohtunik normaalaja üleminutite hulga ning teiseks on rangelt kohtuniku otsustada, kas ta oma otsusest ka kinni peab. Jalgpalli ja hoki puhul tuleb lisada, et eelnev jutt on kehtiv vaid mängu normaalaja osas, kuna lisaaja või penaltiseeria puhul saavad otsustavaks muud tegurid.
Mulle siin enim huvipakkuva pesapalli puhul tuleb esmalt öelda, et esiteks puudub pesapallis sarnaselt võrkpallile ajategur ehk mäng jõuab lõpule vaid sellega seotud inimeste tegevuse tagajärjel ning mängu lõpulejõudmise aeg on tajutav vaid seeläbi, et võitja fikseerimise aeg on eelnevalt paika pandud ajalistest piirangutest vabastatud mänguperioodidega. Võrkpallis on neid perioode ehk geime 3-5, pesapallis voorusid 9, kuid viigilise seisu korral lisandub neid kuni võitja selgumiseni. Joonealuse märkusena võiks lisada, et ideeliselt on pesapall lõppematu mäng.
"Balk!" karjub kohtunik Edwin Moscoso üle rahvamassi kisa käega Tampa viskaja Matt Wisleri suunas osutades. Kohtuniku otsus tähendas, et sel hetkel kolmandas pesas olnud Redsi jooksjale Mark Kolozsvaryle oli tee kodupessa avatud, mis samas ka Redsi võidule viis. Eksinud Wisleri esmasele nõutusele viitab isegi tema kehahoiak. (Foto allikas: mlb.com)
Ka tuleb pesapalli puhul lisada, et mängu lõpulejõudmise otsustavad peaaegu alati mängijad ning MLB-d silmas pidades võib lisada, et jättes kõrvale videokorduste ülevaatamise põhjal tehtud otsused (mille idee on fikseerida kohtunike eksimused), on alates eilsest väljakukohtuniku otsuse põhjal mäng lõpule jõudnud vaid 23 juhul. MLB-s on peetud enam vähem 220 000 mängu ehk teisisõnu on kohtuniku otsuse põhjal lõpule jõudnud üks mäng kümnest tuhandest. Niisiis on tegemist statistilise 0-võimalusega.
Pesapall on aga mäng, mille kohta armastatakse öelda, et kunagi ei saa olla kindel, mida seal järgmisena näha võib. Eile saadi selle kohta kinnitus Cincinnatis, kui Reds võitis esimeses lisavoorus Tampat 2 : 1 ning teoks sai see kodupesa kohtuniku Edwin Moscoso otsuse järel, mis ingliskeelse nimetusena läheb statistikasse kui walk-off balk.
Lühidalt öelduna nimetatakse balk´iks olukorda, kui viskaja teeb jooksjaid petva liigutuse. Reeglitest tulenevalt ei tohi aga viskaja oma üheselt arusaadavat otsust viskele mineku osas muuta ning selle vastu eksimine tagab ründava meeskonna jooksjatele automaatse pääsu järgmisesse pessa. Kuna praegusel juhul oli Redsi püüdja Mark Kolozsvary oma võistkonnakaaslase Tyler Naquini löögivoorule eelnevalt kolmandasse pessa jõudnud, saatis Moscoso otsus ta joonelt kodupessa, mis samas Redsile walk-off ´i 2 : 1 võidu tõi.
MLB reeglites on balk´i võimalust kirjeldatud 13 moel. Eksitavaks võib lugeda nii jalgade kui kätega tehtud liigutused. Tampa viskaja Matt Wisleri juhtumi puhul tõlgendas kohtunik eksimusena kinda peitmist. Oluline on rõhutada just kohtuniku tõlgenduse osa otsuse tegemisel, sest seda see kahtlemata oli, kuid selline on kohtunikele antud õigus. Eks jooksis Tampa peatreener Kevin Cash pärast otsust Moscosoga vaidlema suuresti vaid moe pärast ning ka Redsi mänedžer David Bell ütles, et ega temagi Wisleri liigutustest balk´i välja ei lugenud.
Комментарии