Käesoleva hooaja viies päev ehk 11. aprill on sel hooajal olnud National League´i idadivisionis ainsaks päevaks, kui liidripositsioonil on olnud keegi muu kui New York Mets. Tol päeval oli selleks Philadelphia Phillies. Suurima edu jälitajate ees saavutas Mets mai lõpus ja juuni alguses, kui see kasvas 10,5 mänguliseks. Juuli 23. kuupäevaks oldi aga Atlantaga sisuliselt võrdsed, vahe Metsi kasuks vaid 0,5 mängu.
Lisades siia teadmise, et eelmisel hooajal mängis Mets just Atlanta vastu põhihooaja lõpuks maha pika edumaa, on augustis peetavad mängud divisioni lähimate konkurentidega Metsi jaoks rõhutatult erilised. Kahe ja poole nädala jooksul minnakse üheksas mängus vastakuti Atlanta ning seitsmes Philliesega. Neist neli mängu Atlantaga on eilse seisuga peetud ning Mets võib asjade käiguga rahul olla. Kirja on saadud kolm võitu ning edu Atlanta eest on kasvanud 5,5 mänguliseks. Eilne päev oli Metsile kohe mitmel moel rõõmu pakkuv.
Esiteks muidugi ülekorratuna seetõttu, et Atlanta üle saadi kaks võitu (8 : 5 ja 6 : 2) ning mõistes, kui olulised need tabeliseisu silmas pidades olid, ütleb mlb.com autor Anthony DiComo, et need mängud tuleb paigutada Metsi pesapallikultuuris nende kohtumiste hulka, mida ühendab „maailmalõppu kuulutav stsenaarium“. Ennekõike peab ta silmas aastaid 1969 ja 1986, mil Mets mõlemal korral „maailmalõpu“ serval seistes ellu suutis jääda ning mõneti ootamatult World Seriesi võitis. Muidugi on veel vara väita, et kui Mets augusti-mängudes Atlanta ja Philliesega võidud ja kaotused jagada suudaks, see neile divisionis esikoha tagaks, kuid suure sammu selles suunas oleksid nad sel juhul teinud küll.
Metsi senise edu üks peamisi figuure - viskaja Max Scherzer. (Foto allikas: mlb.com)
Kui sedavõrd nüansirikkas mängus nagu pesapall seda on üldse mõni rõhutatult oluline mänguelement leiduda võiks, siis esimeses järjekorras tuleb nimetada viskaja rolli. Viskamine on mängu alus ning Metsi õnneks on neil ses vallas hetkel kõik kõige paremas korras. Eile saadi selle kohta vajalikud kinnitused. Esmalt suutsid David Peterson ja Seth Lugo esimeses mängus hoida Atlanta kuue vooru jooksul nullil, teises mängus lubas avaviskaja Max Scherzer seitsme vooruga Atlantale vaid neli hit´i. Mõlemas mängus suutis Atlanta lõpus kaotust küll vähendada, kuid kohtumiste saatust see otsustavalt enam ei mõjutanud. Tänases viiendas järjestikuses mängus Atlanta vastu arvatakse Metsi avaviskajaks olevat võistkonna potentsiaalselt parim viskaja Jacob deGrom.
Kuna MLB tekstilise sisu üheks peamiseks aluseks on statistika, siis toon seoses Scherzeri eilse esitusega välja kaks teemakohast kildu, mis on mu meelest kõrvutatuna tähelepanuväärsed seetõttu, et esimene neist kõneleb sportlaste, teine aga statistikute võimetest. Esimesest alustades. Nimelt kogunes eile Scherzeri arvele 11 väljaviset ning tegemist oli tema karjääris 109. mänguga, mil ta suutis välja visata vähemalt kümme lööjat. Sellega tõusis ta taolises edetabelis neljandale kohale ning võib uskuda, et on vaid nädalate küsimus, mil ta tabelis koha võrra tõuseb. MLB kõigi aegade parimate viskajate hulka kuuluv Roger Clemens on vaid ühe mängu kaugusel.
Teine statistikakild, mille otsa sattusin, väärib aga tähelepanu seepärast, et see näitab taas kord, et sportlaste toodetavate andmetega toimetamisel ei löö statistikud mitte millegi ees risti ette. Kaubaks läheb kõik, mis vaid mingilgi moel eriline tundub. Siin see on. Kuna eilses mängus surus Scherzeri oma selle hooaja ERA alla kahe ehk 1.98-ni ning tema Houstoni kolleegi Justin Verlanderi ERA on 1.73, siis tuleb välja, et tegemist on erakordse olukorraga, sest sama päeva lõpus on ERA alla 2.00 kahel vähemalt 38 aastasel viskajal. Stats By STATS väidab, et viimati nähti MLB-s sellist olukorda täpselt 76 aastat tagasi ehk 6. augustil 1946. Ma ei oskagi öelda, mida sellise statistikaga peale hakata aga ma luban selle üle mõelda. Ja kui miskit arukat pähe tuleb, siis annan teada.
Comments