Mulle kätte sattunud kaks uuringut aastatest 2013 ja 2018 kinnitavad mõlemad, et reaalne aeg, mil MLB kohtumises pall mängus on, piirdub 18 minutiga. Seevastu keskmine mänguaeg on umbes kolm tundi, mis tähendab, et sportlikult mängu edasiviivad sündmused on pressitud kümne protsendi sisse. Muidugi kõlab täiesti üleliigsena märkus, et ka ülejäänud 90 protsendi jooksul katkematult mängu mõjutavaid otsuseid tehakse, kuid sel juhul on suurelt osalt tegemist pealtvaatajatele nähtamatuks jäävate sündmustega. Seetõttu on aga iga mängu käiku mõjutav otsus, mis otseselt kümne protsendi sisse ei jää, kuid on sellegi poolest kõigil nähtav, potentsiaalselt suurt huvi äratav.
Miamis peetud mängus kohaliku Marlinsi ja Arizona D-backs´i vahel leidis üks selline sündmus aset esimese vooru lõpus, kui D-backs´i viskaja Madison Bumgarner kohtuniku poolt väljakult ära saadeti ning D-backs seetõttu pealesunnitud vahetuse pidi tegema. Viskaja planeerimata vahetamine mõjutab kindlasti konkreetse mängu plaani, kuid lisaks võib see avaldada mõju ka järgnevatele mängudele. Täna on võistkonnad moodustatud põhimõttel, et umbes poole kohtadest hõivavad viskajad ning ülejäänud pool on jagatud teiste kaitsepositsioonide vahel. Taolise jaotuse aluseks on praeguseks paika loksunud veendumus, et esiviskaja vajab iga mängu järel umbes nelja päeva pikkust võistluspausi ning arvestades tihedat võistlusgraafikut, on treeneritel esiviskajate järjekord küllaltki täpselt planeeritud. Selle pinnalt võibki arvata, et Bumgarneri eemaldamine nõuab D-backsilt viskajate järjekorra teatavat ümberkorraldamist ka järgnevates mängudes.
Nagu näha, sattusin ma viimases lõigus kirjeldama pealtvaatajatele nähtamatuks jäävaid mängu käiku mõjutavaid arenguid, kuid Miami juhtum, mis suure tõenäosusega kirjeldatud sündmusahela põhjustab, on tähelepanuväärne ka seepoolest, et see pakkus ka pealtvaatajatele elamusrikast kaasaelamist.
Kohtunik Dan Bellino mudis osavõtmatul ilmel Bumgarneri kätt kuus pikka sekundit. Miks küll?
Esiteks tuleb kaasa võtta teadmine, et 33-aastane Bumgarner on väga kõva tegija, kes San Franciscoga kolmel korral World Seriesi võitnud (2010, 2012, 2014). Tegemist on ka omajagu konfliktse tüübiga, kelle ees- ja perekonnanimest moodustatud hüüdnimi MadBum, mis eesti keelde ümberpanduna võiks kõlada Hull-Pätt, kõneleb juba iseenda eest. Täna on 193 sentimeetri pikkune turske mees ette kasvatanud ka võimsa habeme ja näeb õigupoolest küllaltki sarnane välja tegelasele, keda mõnes jutuloos MadBum-ina ette võiks kujutada. Aga nüüd Miamis juhtunu juurde.
Bumgarneri konflikt kohtunikega sai alguse juba viskevooru lõpus, kui ta kolmandat ründajat välja visates oli arvanud, et ta oma töö tehtud sai, kuid peakohtunik siiski teist meelt oli. Bumgarner küll veidi protesteeris, kuid pigem oli tegemist sportliku pahameele kui kohtuniku vastu suunatud vihaga. Viiv hiljem viskas Bumgarner juba kõigiti määrustepärase viske ning oli teel meeskonna pingile, kui esimese pesa kohtunik Dan Bellino ta viskamist soodustavate keelatud ainete kontrolliks kinni pidas.
Keelatud ainete näol on tegemist erinevat sorti libestitega, mis suudavad muuta nii palli kiirust kui ka trajektoori. Nende kasutamine on olnud keelatud läbi MLB ajaloo, kuid kui seni võis kohtunik mängijat kontrollida vaid ilmselge kahtluse korral, siis alates eelmisest hooajast anti kohtunikele õigus vooru lõpus viia läbi ka rutiinseid kontrolle. Ühe sellise otsa Bumgarner sattuski.
Üldiselt võtab selline kontroll aega mõne sekundi. Ka siis, kui kohtunik uurib mängija mütsi, kinnast või püksirihma, mille õmblusvahedesse traditsiooniliselt keelatud ainet on peidetud, ei kesta läbivaatus üle viie-kuue sekundi, ent kui kohtunik katsub kontrolliks lihtsalt mängija viskekätt, kestab ülevaatus sekundi või kaks. Kogenud kohtunikule on ju asi lihtne – käsi kas on libeainega koos või pole seda mitte. Bellino mudis aga Bumgarneri kätt kuus sekundit.
Mängu kommentaatorid juhivad tähelepanu, et Bumgarneri kätt kontrollides hoiab Bellino sellelt pilgu eemal ning telepildi põhjal võiks öelda, et ta teeb seda isegi teatava demonstratiivsusega. Ka lisasid kommentaatorid, et arvestades konkreetset mängusituatsiooni, kui niigi plahvatusohtlik Bumgarner oli peakohtuniku peale ikka veel veidi pahana, polnud Bellino otsus tol hetkel mängijat kontrollida ehk kõige õigustatum. On arusaadav, et Bumgarner tõlgendas taolise kohtlemise osaks saamist alandusena, kuid niipea, kui ta suud paotas, saatis kohtunik ta väljakult minema.
Ei tasu kahelda, et Miami publikule pakkus see otsus rõõmu vähemalt kahel põhjusel. Esiteks saadeti väljakult ära vastaste ohtlik viskaja ning lõpuks ometi oli midagi ägedat juhtunud ka siis, kui pall otseselt mängus polnud.
Mängu lõpp pakkus aga rõõmu juba D-backs´ile, kes võitis 8 : 7.
Comments