Juba mängu algusaegadest alates on suudetud pesapallimängu väga hästi kirjeldada ning kogenud tekstilooja võib napile leheküljele mahutada sisuliselt ideaalset visuaalset ülevaadet võimaldava kokkuvõtte kõigest sellest, mis ühes mängus aset on leidnud. Ameerika ajaloolane, kirjanik ning ajakirjanik Doris Kearns Goodwin, kes oma 1950ndate aastatesse jäävat lapsepõlve kirjeldavas autobiograafias „Wait Till Next Year“ on endast maha jätnud ka märgi kui Brooklyn Dodgersi fännist, kirjeldab olukordi, kui ta raadio otseülekannete ajal märkmeid tegi ning hiljem töölt koju jõudnud isale mängu kronoloogiat järgides juhtunust täpse ülevaate andis. Taolist kirjeldamist võimaldas mugav, kiire ja täpne pesapallikeel.
Aja jooksul on pesapalli kirjelduskeel muutunud üha täpsemaks ning mul on tunne, et kui on olemas mõni võistkondlik spordiala, kus nüansirikast ja täpset mängukirjeldust silmas pidades tehnoloogia arengust enim rahulolu tuntakse, siis on selleks just pesapall. Minust ei tasu valesti aru saada. Mu eesmärgiks pole spordialade vahelist ebamäärast edetabelit moodustada, vaid rõhutada, et mängusündmuse täpne kirjeldamine on olnud alati pesapalli loomulik osa ning iga väiksemgi edasiminek, mis sellele kaasa aitab, näib olevat üldiselt tervitatav.
Viimaste aastate suurim panus mängukirjelduse täpsemasse arengusse on seostatav Statcasti nimelise tehnoloogiaga, mis staadionitele paigutatud kaamerate abil võimaldab mõõta staadionil toimuvaid liikumisi. Mõõta saab kõike, mis liigub ehk siis mängijaid ja palli ning just palliga seonduvalt pakkus eilses voorus kõneainest kaks juhtumit. Nende juhtumite puhul tuleb aga rõhutada, et looks lubas need vormida mitte niivõrd tegevusakt ise, kuivõrd vahend ehk siis Statcast, mis akti kirjeldamist võimaldab. Ilma Statcastita neid lugusid poleks või, nagu kohe ka näitan, jääks nendesse lugudesse arvestatav osa spekulatsiooni.
Jesús Sánchez löögil. (Foto allikas: mlb.com)
Esiteks püüdis Statcast eile Colorados peetud mängus kohaliku Rockiese ja Miami Marlinsi vahel kinni Marlinsi tagaväljakaitsja Jesús Sánchezi teises voorus tehtud löögi, mille projitseeritud pikkuseks mõõdeti 496 jalga ehk 151 meetrit. Statcast andis kohe ka teada, et täpset mõõtmist võimaldaval ajastul ehk aastast 2015, on kaugemale löödud vaid kahel korral. Pikima lennukaare autoriks on Giancarlo Stanton, kelle 2016. aastal sooritatud löök kandus 504 jala kaugusele.
Teine jutuks tulnud statistiline näitaja on 913 jalga ehk 278 meetrit, mis on kokku pandud kahest kodujooksust, mille sooritas Houston Astrose lööja Yordan Alvarez võõrsil Oaklandi vastu. Esimese löögi pikkuseks oli 469, teisel 444 jalga.
MLB häälekandja mlb.com autor Manny Randhawa kribas Sánchezi löögi põhjal umbes 70-realise artikli, mainides loo alguses Sánchezi võistkonna kaotust seejuures vaid möödaminnes ning jõudis Marlinsi kehva mänguvormi põhjuste juurde alles loo teises pooles. Randhawa artikli ülesehitus, kus lõviosa haarab endasse üks löök, pole mu meelest aga juhuslik ning on põhjendatav. Ma pakun välja, et tõenäoliselt on asi selles, et Sánchezi löögist eraldiseisvana pole tulevikus enam põhjust rääkida. Tema löök on nähtud, ülemõõdetud, salvestatud ja kes soovib, võib seda tulevikus nii palju üle vaadata kui hing ihaleb. Lugu aga oleks hoopis teine, kui puuduks kasvõi üksainus siin nimetatud komponent (lööki nägid vaid üksikud väljavalitud, seda ei mõõdetud ega salvestatud), sest nii säiliks võimalus tekstiliseks spekulatsiooniks, mis aga on aluseks igasugusele müüdiloomele.
Jesús Sánchezi sooritatud löök on salvestatud ning mitte keegi ei saa enam arutleda, kas see löök siiski omajagu pikem polnud.
Ühe sellise pika-löögi-müüdi vaimus elab MLB tänase päevani ning pole suurt vahet, kas rünnata seda kõrgelt arenenud tehnoloogia või loogikareeglitele alluva tekstiga, lõpuks peavad mõlemad meetodid end alistatuks tunnistama. Müüdid pole selleks, et neid ümber lükata; müüdid on selleks, et neid jutustada.
Jutustus, millele praegu viitan, räägib sellest, et Babe Ruth, pesapalliajaloo kõige kuulsam mängija, olla 1919. aasta aprillis Florida osariigis Tampas peetud mängus löönud palli 587 jala ehk 179 meetri kaugusele.
Ruthi ülipika löögi mälestusmärk Tampas. (Foto allikas: commons.wikimedia.org)
Praegu pole üldse oluline, kuidas sellise numbrini jõuti, küll aga on oluline, et Ruthi löök vastab neile tingimustelelugu on pidanud vastu mitmele ümberlükkamiskatsele. Ka täna ollakse ühel meelel, et tõe pähe seda numbrit võtta ei saa, mis aga ei tähenda, et lugu ise elujõuline poleks ning igapäevaselt aitab seda elujõudu kinnistada sündmusele pühendatud mälestusmärk Tampas.
Comments