Lühematesse perioodidesse paigutatuna on tekstiline traditsioon MLB pikka ja tihedat hooaega harjunud käsitlema kuude kaupa. Välja on kujunenud tava teha kokkuvõtteid ühe kuu lõikes, mis tuleneb tõenäoliselt asjaolust, et adekvaatsete üldistuste tegemiseks on ühe kuu jooksul võimalik kokku koguda piisavas koguses mängulist informatsiooni. Üks võistkond peab ühe kuu jooksul 25-30 mängu, sellesse mahub neli kuni viis mängude seeriat, tehakse umbes kaks võistlusreisi.
Kokkuvõetuna tähendab see seda, et sellesse mahub ühtviisi nii spordiga seotud aga ka otseselt sporti mitte puudutavaid elemente, mis kõik omal moel võistlusolukordi mõjutada suudavad. Kuna põhihooaeg kestab kuus kuud, näib ka eraldi käsitletavaid perioode olevat just sobival hulgal, ilma, et nende võrdlemisel nende omavaheline kontakt kaduma läheks. Adekvaatne statistika põhineb adekvaatsel võrdlusel.
Eile jõudis lõpule kolmas võistluskuu ning üks statistika, mis kuu viimasel päeval MLB ajalukku kirjutati, pandi kirja Pittsburghis peetud Piratesi ja Milwaukee Brewersi mängu järel. Nimelt ilmnes, et MLB-s pole varem juhtunud, et ühes kuus suudavad ühe võistkonna kolm mängijat lüüa mängus kolm kodujooksu. Pittsburghis said sellega hakkama Jack Suwinski (San Francisco vastu 19. juunil), Bryan Reynolds (Washingtoni vastu 29. juunil) ning eile Michael Perez.
Pittsburghi publik tervitamas Michael Perezit kolmanda kodujooksu järel. (Foto allikas: mlb.com)
Miski ei saa statistikutele ning MLB lugudetootjatele pakkuda suuremat rahulolu, kui olukord, mis on ümberlükkamatult unikaalne. Seevastu otseseid asjaosalisi ei paistnud aga sündmus suurt kõigutavat. Mängujärgsel pressikonverentsil ütles Pittsburghi mänedžer Derek Shelton: „See on kummaline. Ma ei oska isegi midagi öelda. Ma olen pesapallis oldud aja jooksul näinud paljusid asju ning miks mitte lisada siia ka fakt, et kolm meest ühe kuu jooksul mängus kolm kodujooksu löövad. On omamoodi huvitav, et seda varem pole juhtunud.“
Ükskõiksus, mis Sheltoni öeldust läbi kumab, on eksimatult tajutav ning arvatavasti pole ka selle põhjust ülemäära keeruline tuvastada. Asi on selles, et sellise statistikaga pole mängijatel, treeneritel ja mänedžeridel mitte midagi peale hakata. Selle põhjal ei saa teha mitte mingisuguseid tulevikuplaane, näiteks määrata lööjate järjekorda, sest kodujooks oma keerukuses ei saa olla defineeritud eesmärk, mille ebaõnnestumise järel professionaalse analüüsi saaks teha. Asjaosalised Pittsburghis teavad seda, nagu nad teavad ka seda, et kuigi kõik kolm kõnealust mängu suudeti võita, eilne kohtumine võideti 8 : 7, siis tervikuna ei saa võistkond juuniga rahule jääda. Kui 31. mail oli võitude ja kaotuste suhe 21 : 27, võiduprotsent .438 ning play-off koht jäi 9,5 mängu kaugusele, siis juuni lõpus on kõik näitajad kehvemad – 31 : 45; .408 ja 12.
Ühe märkuse pean aga veel tegema. Kirjutasin üleeile Minnesota Twinsi tagaväljakaitsja Byron Buxtoniga seonduvalt, kuidas ka MLB-s, kus statistika koostamisel üldjuhul adekvaatset materjali toodetakse, juhtuda võib, et mõni statistika oma sisult liialt spekulatiivseks osutub, et seda mängu kirjeldusel ja analüüsil kasutada saaks. Buxtoni puhul avastati, et tema kodujooksude koguarv 162-mängulises seerias on muljetavaldav, kuid häda oli selles, et need mängud saadi kokku nelja hooaja peale venitatuna. Sellisel kujul esitatud statistikas puudub aga loogiline ja terviklik võistlusperiood.
Sedasama saab muidugi öelda ka Pittsburghi kohta, kuid ometi leian, et statistikana on see aksepteeritavam, kui see oli Buxtoni puhul. Põhjus on mu meelest selles, et erinevalt Buxtoni statistikast jääb Pittsburghi oma traditsioonide piiridesse. Ühe kuu piires kalkuleerimist toetab väljakujunenud tekst, see on traditsiooni poolt heaks kiidetud ning seeläbi ka kollektiivselt mõistetav.
Comments