Ei oskagi nüüd öelda, mis tunded Yankeese fänne eilse mängu järel valdasid, kui noisse tunnetesse koondusid ühelt poolt elevus Aaron Judge´i järjekordsest kodujooksust, teisalt aga tõdemus, et lähim konkurent Tampa nende üle 2 : 1 võidu sai. Tampa on nüüd võitnud neil päevil peetava kolmemängulise seeria kaks esimest mängu ning vähendanud vahe American League´i idakonverentsi senise ainuvalitsejaga neljale mängule. Nüüd ei saa Yankees küll enam ühelgi moel kindel olla, et täpselt kuu aja pärast lõpule jõudev põhihooaeg ilmtingimata nende võiduga peaks lõppema ning selle hooaja kontekstis on see ühele tõelisele Yankeese fännile täiesti uus tunnetuskogemus.
Jätan selle uut moodi tunnetuskogemuse aga oma praegusest arutlusest kõrvale ja teen hoopis ühe pikema märkuse Judge´i kodujooksudega seonduvalt, mida ajaloolisele teljele paigutatuna võib samuti tõlgendada uut moodi tunnetuskogemusena. Sellest arusaamiseks tuleb Judge´i senise saavutusega seonduvaid avalikke reaktsioone võrrelda minevikku jäävate reaktsioonidega, mis samuti seotud juhtumiga, kui ühe mängija kodujooksude hulk rekordile lähenevaid tunnuseid hakkas omandama. Konkreetsemaks minnes pean silmas episoodi aastast 1961, kui Yankeese tagaväljakaitsja Roger Maris 61 kodujooksu lõi, ületades sellega Yankeese klubi rekordi, mis 1927. aastast 60 kodujooksuga Babe Ruthile oli kuulunud.
Aaron Judge lõi eile Tampa vastu oma selle hooaja 52. kodujooksu. (Foto allikas: mlb.com)
Emotsioone mitte arvesse võttes poleks Marise saavutus omas ajas pidanud vähimaidki kahtlus põhjustama, kuid tõsi on hoopis see, et tema saavutatu üksnes mööndustega omaks võeti. Põhjus oli selles, et Ruthi 60 kodujooksu oli sooritatud ajal, mil MLB põhihooaja pikkuseks oli 154 mängu, Marise ajal aga 162. Ka on fakt, et Maris sai 154 mänguga kokku 59 kodujooksu ning selles arvestuses jäi Ruthi rekord justkui kehtima.
Edward J. Rielly oma raamatus „Baseball. An Encyclopedia of Popular Culture“ ütleb praegu viidatud juhtumit kommenteerides, et kodujooksudega seonduv on MLB-s olnud alati emotsionaalselt laetud ning väidab, et Marise rekordi puhul ei avaldanud ei fännid ega ka press talle põhimõtteliselt vähimatki tunnustust. Rielly märgib, et toonane MLB komissar Ford Frick nõudis koguni, et Marise rekordist kõneldes tehtaks edaspidi kindlasti märge, et see pole sooritatud 154-mängulise hooaja pinnalt.
Selgitus sellel on lihtne. Ruth oli ja on pesapalli sümbol, ajaloo kõige tähtsam mängija, ning tema rekord pidi jääma löömatuks. Ja päris kindlasti ei saanud seda temalt ära võtta Marise-sugune mittekeegi, kellena teda toona mõisteti ning kellena teda ka ajalugu suures plaanis mäletama on jäänud. Seda pole küll täna keegi otse välja öelnud, kuid mulle on jäänud mulje, et Judge´i puhul, kelle näol on tegemist superstaariga, lausa oodatakse, et tema masti mees Mariselt lõpuks ometi rekordi üle võtaks. Tegemist on justkui kollektiivse pingutusega, millesse on ühtviisi põimitud idealiseeritud Ruth, talle ülekohut põhjustanud Maris ning aastakümnete pikkune ootus, et see Marise nimi rekorditabeli esimeselt realt ära saaks kustutatud.
Eile lõi Judge oma selle hooaja 52. kodujooksu ning praegust järjepidevust hoides koguneks tema arvele Yankeese ja American League´i rekordit tähistavad 63 õnnestumist. Seda kalkulatsiooni on minu mäletamist järgi peetud juba juuni keskpaigast ning viimastel nädalatel on sel järge hoitud lausa igapäevaselt.
Omaette on muidugi küsimus, kuidas reageeritakse juhul, kui Judge 154 mängu jooksul Ruthi saavutatuni ei küündi? Ma teen sellise pakkumise, et kindlasti leiab see faktike äramärkimist, kuid ei enamat. Ja olgu lõpetuseks ka ära toodud, et hetkel on Yankees pidanud 133 mängu ning kui Judge on selle ajaga kogunud 52 kodujooksu, siis Marisel oli neid selleks hetkeks 51 ning Ruthil 47.
Comments