Võtan järgnevalt ühe pesapallimängu nüansi jutuks vaid seetõttu, et statistiliselt suureneb iga päevaga võimalus, et positiivses ehk elujõulises plaanis pole sellest peagi enam võimalik kõnelda. Lugu on selles, et Los Angeles Dodgersi eesväljakaitsja Trea Turner on tänase päeva seisuga jõudnud hit´ini 26. järjestikuses mängus ning tasapisi hakkab kogenud pesapallimeedia sellele ka tähelepanu pöörama.
Hooaja eel Dodgersiga 21 miljonit dollarit väärt aastase lepingupikenduse sõlminud Turneri praegune seeria sai alguse 9. mail Pittsburghis ning ühe hooaja piires on tegemist tema isikliku rekordiga. Seda tuleb mainida põhjusel, et kaht põhihooaega ühendades on Turneri rekord ühe mängu võrra pikem. Juhtus see eelmise hooaja lõppu ja käimasoleva hooaja algust kokku liites.
Dodgersi frantsiisi ajalugu silmas pidades tuleb Turneril hoogu hoida veel nädala jagu, sest klubi rekord, mis 1969. aastast kuulub Willie Davise nimele, on 31. Kui aga võtta julgus ning flirtida kõigi aegade rekordiga, siis tuleb arvestada veel terve pika kuuga. Kõnealune rekord kuulub Joe DiMaggiole aastast 1941, kui New York Yankeese mängija sai kokku 56 mängu.
American Mathematical Society nimeline ühing on välja arvutanud, et mängijal, kelle löögiprotsent on 35, on tõenäosus 56-mängulise seeria kokku saamiseks 0,0003 protsenti. Eeldades, et igal järgneval hooajal leidub neli mängijat taolist löögiprotsenti hoidvat mängijat, kulub DiMaggio rekordi kordamiseks 833 aastat.
Eks sellised arvutused ole muidugi toeks, kuid DiMaggio rekord kuulub ka ilma nendeta Ameerika spordis saavutuste hulka, mida peetakse ületamatuteks. Lisades Euroopa spordikultuurile arusaadavamaid näiteid, kuuluvad sellesse loetellu ka korvpallur Wilt Chamberlaini ühel hooajal keskmiselt visatud 50,4 punkti mängus ning hokimängija Wayne Gretzky karjääri 2857 värava/söödu-punkti.
Sõltuvalt taolise tabeli koostajast võib sellesse loetellu lisada ka 1970ndate aastate Ameerika Ühendriikide ühe tuntuma sportlase Pete Rose pesapallikarjääri kokkuvõtva saavutuse, mille järgi kuulub talle rekordiliselt 4256 hit´i. Toon Rose´i nime mängu seepärast, et tema on mängija, kes teinud kõige edukama ja sellest tulenevalt ka enim tähelepanu pälvinud väljakutse DiMaggio rekordile. 1978. aastal suutis Rose venitada seeria 44 mänguni.
Pete Rose´i 44-mängulise seeria lõpp.
Praegu tasub tollele seeriale tähelepanu juhtida seepärast, et see on õpetlik meedia käitumist silmas pidades, kuna ajakirjandus hakkas Rose´i saavutusele tähelepanu pöörama samuti 26. eduka mängu järel, sest tol hetkel tähistas see Rose karjääri parimat saavutust. Alates seeria jõudmisest neljandasse kümnesse sai Rose pingutusest aga üleriigilise tähtsusega teema, mis võimendus dramaatilise 32. võidu järel. Juhtus nii, et 19. juulil Philadelphia vastu mängides jõudis Rose hit´ini alles viimases voorus, kuid selles, et löögikord tol hetkel üldse veel temani jõudis, tuleb ennekõike rõhutada talle eelnenult löönud meeskonnakaaslaste panust, kes kõik kaheksakesi järjepanu edukaks olid osutunud. See lugu näitab, et ühelt poolt on hiti-seeria rangelt individuaalne sportlik saavutus, kuid samas ei saa seda mitte mingitel tingimustel võistkonnaspordist lahutada.
Eks nüüd näha saab, kui kaua annab Turner pesapallirahvale põhjust hit´i-päevi kokku lugeda. Praegu on see number 26. Aga ma poleks aus, kui jätaksin mainimata, et Turneri varjus liigub lubavas rütmis ka St. Louis Cardinalsi esimese pesa valvur Paul Goldschmidt, kelle seeria Turneri omast hetkel vaid ühe mängu võrra väiksem on.
Comments