National League´is on tänase seisuga kõige tihedamaks pressitud tabeliseis idadivisionis, kus esikohta hoidev New York Mets edestab Atlantat 3,5 ning Philadelphiat 7,5 mänguga. Neljandal kohal olev Miami kaotab juba 11 mänguga, kuid MLB-s pole üheski teises divisionis esimese ja neljanda vahe nii väike. Vaid viiendal kohal asuva kolme aasta taguse meistri Washingtoni puhul võib arvata, et suurest mängust ollakse selleks korraks väljas, sest kaotus Metsile on juba 25 mängu.
Vahed meeskondade vahel tõmbusid kokku juunis, mis sai toimuda ühelt poolt seepärast, et Atlanta ja Philadelphia tegid järjepanu häid mänge, Mets seevastu andis aga veidi järele. See oli 6. juunil, kui Mets juhtis Atlanta ees 9 mänguga, misjärel vahe aga ühtlases joones kahenema hakkas ning oli eilse vooru eel vaid 2,5 mängu. Kuigi viimase mängu Mets kodus Texase vastu 4 : 1 võitis ning rebis edu 3,5-le mängule, annavad kohtumise järgsed reaktsioonid kinnitust, et Mets on hädas ning õigupoolest puuduvad sellele ka üheselt arusaadavad sportlikud selgitused. Nii näiteks pole Metsi tabanud uus vigastustelaine, mis tekkinud situatsiooni selgitada võiks, ka pole erinevalt Philadelphiast välja vahetatud peatreenerit, mis samuti senisesse töörütmi muutuse võinuks tuua.
Nii ongi eilse mängu järel parema puudumisel selgitusena päevavalgele veetud ühe mängijaga seotud isiklikud rituaalid, mis sportlikku analüüsi silmas pidades esmapilgul täiesti tühistena näivad, kuid lähemal uurimisel võivad osutada ühele pesapallile omasele nüansile. Olen sellest ka varem mitmel korral kirjutanud, kuid kordan üle. Asi on selles, et mõnes mängusituatsioonis on pesapall rangelt individuaalne sport ning Metsi kolmanda pesa kaitsja Eduardo Escobari juhtumi taustal püüan seda mõtet senisest veidi täpsemini sõnastada.
Sinine, punane ja kollane. Kolmevärviline püksirihm, Eduardo Escobari talisman. (Foto allikas: mlb.com)
Escobarile oli eilne mäng seepärast oluline, et ta lõi kodujooksul kolmandas mängus järjest ning viimati oli selline trikk Metsi mängijatest õnnestunud Jeff McNeilil kaks aastat tagasi. Escobari soorituse erilisus ilmneb aga siis, kui lisada, et niisama palju sai ta kodujookse kokku terve juuniga, kui ta osales 23 mängus. Juuni löögiprotsent oli .207, mis ei kannata kriitikat juba ainuüksi seepärast, et 2011. aastast MLB-s mängiva Escobari karjääri keskmine on .254. Kuigi sarnane allakäik tabas juunis veel teisigi Metsi mängijaid, küsin praegu vaid
Escobari silmas pidades, et millega taolist vormikõverat selgitada?
Escobar väidab vastust teadvat. Mlb.com autor Anthony DiComo viitab oma mängujärgses ülevaates Escobari hiljutisele vestlusele mänedžeri Buck Showalteri ja visketreener Eric Chaveziga, kellele ta olla öelnud, et probleem pole mitte tehniline, asi pole oskustes, vaid on hoopis vaimne. Seepeale vedasid nood välja Escobari varasema löögistatistika, mis samuti taolistele mõõnadele osutab, ning näitasid, et Escobar on sellistest olukordadest varem välja tulnud. Praegu on vaja eraldi rõhutada, et oluline pole mitte abi andmise sisu, vaid abi andmise koht. See sai teoks väljaku kõrval. Tulen selle tähelepaneku juurde kohe tagasi.
Enne aga tuleb öelda, et Escobari tuntakse Metsis kui võistkonna üht kõige ebausklikumat mängijat. Näiteks vahetavat Venezuelast pärit mees sel põhjusel mängu ajal korduvalt jalanõusid, kuid ebaõnn juunis olevat mõjunud nii rusuvalt, et abi polnud enam sellestki. Juuli esimesel päeval otsustas Escobar kasutada muid meetodeid ning vahetas välja püksirihma. Senise sinise asemel hakkas ta kasutama Venezuela lipuvärvidest sinisest, punasest ja kollasest kombineeritud rihma ning seda kandes on ta löönud alati kodujooksu. Süsteem näib toimivat, seda vähemalt Escobari kujutluses ning senikaua, kuni sellega kaasnevad positiivsed tulemused reaalses elus, ei saa keegi seda süsteemi kritiseerida. Seda enam, et toimiva süsteemi, see mis puudutab pesapallis löömist, peabki iga mängija iseenda jaoks ise toimima saama.
Mu meelest ongi Escobari juhtum õpetlik just seepärast, et see osutab taaskord pesapallimängu individuaalala elementidele. Eriti hästi tulevad need ilmsiks just löömisprotseduuril, kus lööja seisab oma pisikesel alal üksi ning individuaalse soorituse akti kinnistab asjaolu, et lööjal puudub võimalus üle minna meeskondlikule tegevusele. Kuigi iga võistkonnasport koosneb individuaalsetest sooritusaktidest, on tegevus neis individuaalne vaid näiliselt, sest iga iseseisvalt tegutsev mängija selles on teadlik, et vajalikul momendil võib ta abi saada väljakul viibivatelt võistkonnakaaslastelt. See tähendab, et individuaalsed etteasted sooritatakse võistkondlikus ühisruumis.
Pesapallimängu omapära tuleneb aga just nimetud ruumide ajutises, kuid ranges lahkulöömises. Iga lööja, Escobar sealhulgas, on enamikel juhtudel löögi hetkel individuaalses tegutsemisruumis ning hoolimata sellest, kui kriitiline situatsioon ka parasjagu pole, kaasvõistlejad talle väljakul abi osutada ei saa. Sellest järeldub ka, et erinevalt rangelt võistkondlikest aladest ei saa pesapallis üks mängija oma kehva vormi väljakul olles võistkonnakaaslaste varju peita ning iga meetod, mis mängija tegutsemisele kaasa suudab aidata ning mis ei lähe vastuollu ausa spordi printsiibiga, tuleb kriitikavabalt heaks kiita. Olgu selleks siis või kolmevärviline püksirihm.
コメント