Kui eile alanud World Series´i eel arutati muude teemade hulgas ka küsimuse üle, kas Houstonist võiks saada teine võistkond pärast 1976. aasta Cincinnati Redsi, kes võidab tiitli kaotamata play-off´is ainsatki mängu, siis see jututeema on juba esimese mängu järel laualt maas. Phillies võitis Houstonis peetud avamängu 6 : 5.

Eks vihja juba lõppseis iseenesest, et küllap ühe põneva kohtumisega tegemist oli, kuid taoline üldistus jääks konkreetse mängu kulgu arvestades väga lahjaks. Asjalood arenesid nii, et Astoros läks kolmanda vooru lõpuks 5 : 0 juhtima ning tol hetkel hinnati Philliese võiduprotsenti üksnes kuuele. Kui aga sel hooajal tõesti mõnele võistkonnale osutada, kes sarnasest olukorrast võidukana väljunud, siis ega ma vist ei tee kellelegi ülekohut, kui väidan selleks olevat just Philliese. Play-off´idega piirdudes tasub esmalt viidata Wild Card´i avamängule St. Louis Cardinalsiga, kui viimase vooru eel Philliese võiduvõimalust vaid 3,4 protsendile hinnati. NLCS teises mängus San Diego Padresiga hinnati kõige raskemal hetkel nende võiduvõimalust 17,3-le ning NLCS viiendas mängus 21,4 protsendile. Nagu juba aru saada, lõppesid kõik need kohtumised Philliese võiduga.

Philliese püüdja J.T. Realmuto lõi avamängus kaks kodujooksu. (Foto allikas: mlb.com)

Ma ei tea, kuidas seda kõike arusaadavalt selgitada. Õigupoolest on sarnases hädas ka minust autoriteetsemad ja kordades kogenumad kommentaatorid, kelle arvamusi kuulates on jäänud pinnale esmapilgul väheütlev tõdemus, et pesapall ongi ennustamatu mäng. Näiteks lugesin kusagilt, et erinevalt ühest teisest Ameerika suurest mängust ehk korvpallist ei saa pesapallis mitte kunagi lootma jääda ühele mängijale. Korvpalli ja pesapalli võrdlusesse seades öeldakse sageli, et korvpallis on võimalik võistkond üles ehitada ühele mängijale ning Ameerikas viidatakse üldjuhul kas Michael Jordanile või Lebron Jamesile. Pesapallis seevastu ei saa stabiilset võistkondlikku edu silmas pidades jääda lootma vaid ühele mängijale.

Eile tuletas seda meelde mängu üks peamisi kangelasi Philliese püüdja J.T. Realmuto. Esmalt tema panusest. Viiendas voorus aitas ta teise pessa jõudmisega jooksuni varem pesas olnud kaks jooksjat (Brandon Marsh ja Kyle Schwarber), mis mänguseisu viigistas 5 : 5 ning esimeses lisavoorus viis ta kodujooksuga Philliese otsustavalt juhtima. Mängu järel ütles Realmuto, et „täna oli minu kord.“ Ta jätkas: „Lahe on võistkonna mängu jälgida. Meil on igal õhtul uus kangelane. Nii on see olnud igas play-off mängus. Igal lööjal on olnud oma võimalus.“

Ennustamise või siis tagantjärele selgituse muudabki keeruliseks asjaolu, et mitte kunagi ei osata ette näha, kes homses mängus otsustava löögi teeb, nagu ei osata ka kriitikale vastupidavalt argumenteerida, kumb võistlevast võistkondadest selle löögi tegema peaks. Teada on üksnes lihtne pesapalliline tõde, et algrivistuses tuleb väljakule 18 mängijat, kellele mängu käigus lisanduvad vahetusmängijad ning igaüks neist on suuteline kohtumise kõige otsustavamaks liigutuseks.

See liigutus kusjuures ei pruugigi olla alati kurikaga tehtud, nagu näitas ka eilne mäng. Nimelt võinuks kogu aupaiste, mis mängu lõppedes Realmutole langes, üldse olemata olla, kui voor varem poleks Philliese tagaväljakaitsja Nick Castellanos suutnud õigesti ajastatud kukkumise pealt püüda Jeremy Peña väljaku paremale äärele kandunud lööki. Kui too löök õnnestunuks, jõudnuks varem pessa jõudnud Houstoni jooksja Jose Altuve kindlasti jooksuni, mis aga toonuks võidu Houstonile. Sel juhul tuleks aga praegu kõnelda hoopis Houstoni tagaväljakaitsja Kyle Tuckeri tähtsusest, kelle kaks kodujooksu esimeses ja kolmandas voorus panid aluse Houstoni viiejooksulisele edule.

Nick Castellanos püüab Jeremy Peña keskväljale löödud palli. (Foto allikas: mlb.com)

Play-off´ide eel sai öeldud, et kõik kohamängudele jõudnud võistkonnad on võimelised lõpuks ka üldvõitjana väljuma. Vaadates nüüd tagantjärele finalistide põhihooaja positsioone, ei saaks ükski kahtlus asjakohasem olla. Philadelphia pääses NL-is play-off´i viimasena, edestades Milwaukee´t vaid ühe mänguga. Houston seevastu aga AL-i kindla võitjana, kelle edu teisel kohal lõpetanud New York Yankeese ees oli 7 mängu. Kui Houstoni võidute ja kaotuste suhe oli 106 : 56 ning võiduprotsent .654, siis Philadelphia vastavad arvud olid 87 : 75/.537.

Philliese jätkuva edu taustal ei tohi aga mööda vaadata hooaja eel tehtud kahest olulisest reeglimuudatusest. Esiteks suurendati nii AL-is kui NL-is Wild Card´i kohti ühe võrra ning NL-is võttis selle koha just Phillies. Niisiis poleks Phillies eelmise hooaja reeglite järgi sel aastal play-off´i pääsenudki.

Teine tähtis muudatus on juba mänguspetsiifilisem ning puudutab nn lööjaks määratud mängija positsiooni (i.k designated hitter) kasutusele võtmist MLB-s tervikuna. AL-is on see positsioon kasutusel juba 1973. aastast, kuid NL-i juhid polnud seda oma liigas kuni selle hooaja alguseni lubanud. Tuletan meelde, et seda positsiooni täitev mängija, kes igas mängus võib olla erinev, saab osaleda löömisvoorus, kuid pole kohustatud osalema kaitses. Sellest tulenevalt olid AL-i ja NL-i mängufilosoofiad täiesti erinevad ning nagu Philliese selle hooaja pinnalt arvata võib, ei piirdu see erinevus pelgalt ühe mängu taktikaga, vaid võib mõjutada ka strateegilisemaid otsuseid.

Lugu on seotud juba mainitud Castellanose ja Harperiga. Nagu teada, sai tagavälja paremkaitsja Harper juunis sõrmevigastuse, mis ta pikkadeks nädalateks rivist välja viis. Olen kuulnud arvamust, et Phillies võinuks eelmise aasta reeglite kohaselt Harperi taolise vigastuse korral otsejoones operatsioonile saata, mis aga tähendanuks tollele ka hooaja lõppu. Phillies võttis aga nüüd väikse riski, andis Harperi koha otsustavalt hooaja eel võistkonda toodud Castellanosele, ning jäi lootma, et ehk suudetakse Harperi viga saanud sõrm vähemalt nii palju üles putitada, et see vähemalt löömist võimaldaks. See plaan õnnestus. Ollakse kindlad, et stabiilset viskamist praeguse käega veel teha ei kannata, kuid löömiseks on see hea küll. Ja Harper ongi play-off´is näidanud lausa erakordset löögiprotsenti .426. Kõik on rahul. Harper osaleb lööjaks määratud mängijana, Castellanos nii lööja kui kaitsjana ning loomulikult on rahul ka Phillies tervikuna.