Teist päeva järjest pakub tähelepanuväärset kõneainest Bostonis peetav seeria Red Soxi ja Baltimore Oriolesi vahel, sest Bostoni avaviskaja Nathan Eovaldi suutis kokku panna mängu, mida MLB-s aasta aastalt ühe harvemini näha saab. Juhtus nii, et esimest korda karjääri jooksul märgiti Eovaldi statistikasse ingliskeelsena nimetatult „complete game“, mis tähendab, et ta osales viskajana terve mängu. Tegemist oli tema MLB karjääri 210. korraga, kui ta mängu esiviskajana alustas ning seni oli ta vaid ühes kohtumises 2015. aastal mängu alustatuna ka üheksandasse vooru jõudnud, kuid seal ebaõnnestunud visete järel enne lõppu siiski välja vahetatud. MLB-s on sel hooajal „complete game“ kättesaadav olnud seitsmele viskajale.
Tegemist on huvitava statistilise näitajaga, mis annab ajalooteljele paigutatuna võimaluse mängu arengust põnevat lisainformatsiooni ammutada. Asi on selles, et ajas tagasi liikudes ilmneb, et mängu varasemal perioodil oli „complete game“ küllaltki tavapärane.

Oma karjääris ajaloolise hetkeni jõudnud Nathan Eovaldi võtab õnnitlusi vastu meeskonnakaaslaselt, püüdjalt Kevin Plaweckilt (maskiga). (Foto allikas: mlb.com)
1904. aastast alates kümneaastaste sammudega tänasele päevale lähemale liikudes nähtub Vikipeedias avaldatud statistikast, et vaid väga väikeste kõikumistega on konkreetne statistika peaaegu sajast protsendipügalast küllaltki sirgjooneliselt nulli poole liikumas. Mõni näide. 1904. aastal peeti MLB-s 2496 mängu, millest 2186 juhul osales viska ühes mängus selle algusest lõpuni ehk selliste mängude osakaal oli 87,6 protsenti. Noppeid edasisest: 1924 (48,7%), 1954 (34%), 1984 (15%), 1994 (8%), 2004 (3,1%), 2014 (2,4%).
Viskajate koormuse vähenemisel on kolm peamist põhjust. Esiteks on aja jooksul süvenenud veendumus, et ülisuur koormus käele võib põhjustada krooniliste vigastuste teket. Teiseks on aja jooksul suurenenud lööjate professionaalsus viskajate liigutuste lugemisel ning uuringud on näidanud, et mängu arenedes suudavad lööjad sama viskaja visatud palle üha edukamalt tabada. Seda tendentsi on võimendanud ka kiire ja mugava tehnoloogia areng, mis võimaldab lööjatel viskaja liigutusi mängu ajal videokorduste põhjal uurida. Loetellu tuleb lisada ka mängu taktikaline areng, mis on muuhulgas kinnistanud veendumuse, et vasakukäelistel viskajatel on lihtsam välja visata vasakukäelisi lööjaid ja vastupidi. Niisiis pole täna enam harvad olukorrad, kui viskaja saadetakse väljakule vaid paari lööja väljaviskamiseks. Neid teadmisi kokku liites selgineb ka arusaam, miks MLB-s viskajate osakaal suurenenud on ning miks täna iga võistkonna rivistusest poole just selle positsiooni täitjad moodustavad.
Baltimore Orioles - Boston Red Sox kohtumise kokkuvõte.
Eovaldi soorituse juurde tagasi tulles tuleb märkida kahte asjaolu. Esiteks suurendas tema võimalust üheksandas voorus visata fakt, et tema visete arv polnud tolleks hetkeks peadpööritav. Kaheksa vooru oli ta läbinud 101 viskega. Teiseks tuleb aga mõelda ka selle üle, et kuna Boston juhtis viimase vooru eel vaid kahe jooksuga ning reeglina saadetakse sel juhul võitu kindlustama värske viskaja, võis Eovaldile võimaluse avada ka tema reputatsioon. Tegemist on ikkagi 11 aastat MLB-sse kuulunud mängijaga ning kuigi 32 aastasena ei saa teda veel pidada mängijaks, kes peaks hakkama juba karjääri lõpule mõtlema, on fakt ka see, et oma senises karjääris ta „complete game“´i kokku polnud suutnud panna. Täiesti vabalt võib juhtuda, et selline võimalus talle enam ei avanegi ning tulenevalt pesapalli ülipikast hooajast saab iga võistkond mõnikord käituda ka sportlikus mõttes ebaratsionaalselt ning mõne ilusa hetke lootuses valmis ka mängu tulemusega riskima. Seda Boston eile kahtlemata ka tegi.
Comentarios