Pesapallimängule annab sisu selle nüansirikkus, mis on ühendatud võimalusega seda statistiliste võrdluste abil arusaadavalt ja üheselt selgitada. Vähe on pesapallis liigutusi, millele antav hinnang jääb õhku rippuma ehk on sõltuvuses hindaja kujutlusvõimest ja väljendusoskusest. Pesapall on lihtne nagu kümne piires arvutamine ning nagu ma siin blogis ka juba kirjutanud olen, saaks kogenud pesapallivaataja mängust elava ja adekvaatse ülevaate ka pelgalt statistikat uurides.
Siit saab teha kaks tähelepanekut. Esiteks tuleb möönda, et mingil määral jääb sõnaliste ülevaadete roll abistavaks, suunavaks, sest ükskõik, mis killu tekst tohutust statistikamassist esile tõestab, ei saa tekst mitte kunagi eksisteerida ilma statistikata. Sellest tulenevalt saab aga lisada, et pesapallitekstides pole mitte midagi väljamõeldut ning pesapallilood on paeluvad just seetõttu, et nad on tõesed.
See aga ei tähenda, et tekstil poleks eraldiseisvat väärtust. Kui tekst kogu statistikamassi arvesse võttes vaid mõnele üksikule nüansile osutab, tähendab see teisisõnu seda, et osutust väärinud nüanss võetakse kaasa ajalukku. Igas pesapallimängus toodetakse tohutus koguses statistikat ning kõike tekstina kaasa võtta pole lihtsalt võimalik. Kaasa saab võtta vaid selle, mida kirjutus arvab olevat erakordne. Ühe sellise näite leiab ka viimasest mängupäevast.
Juhtus see St. Louisis, kus kohalik Cardinals alistas neljamängulise seeria avakohtumises Arizona Diamondbacksi 8 : 3 ning võttes arvesse, et põhihooaeg koosneb 162 mängust, võib olla enam vähem kindel, et see võit kaoks üldisesse mänguderägastikku, kui selles poleks leidnud aset episoodi, mida statistikale toetudes pidas kirjutus vajalikuks rõhutada.
MLB ametlikul kanalil mlb.com kirjutab John Denton, et hoolimata võidust leidsid mängu võimsamad ovatsioonid aset hoopis kuuenda vooru kodumeeskonna ründefaasis, kui esimesse pessa jõudnud 39-aastane Yadier Molina suutis järgnevalt lööma tulnud meeskonnakaaslase soorituse ajal pihta panna teise pesa.
Hetkel, mil Arizona viskaja palli lendu laseb, lahutab jooksu alustanud Yadier Molinat esimesest pesast juba umbes seitse meetrit. (Foto allikas: youtube)
Juhtumi muudab eriliseks teadmine, et teise pesa pihta panemine eeldab võimast stardikiirendust, kuid see on omadus, mida kodupesa valvuri Molina sportlik arsenal enam ei sisalda. Sellel on objektiivsed põhjused, sest 180 sentimeetri pikkune Molina kaalub 93 kilo ning arvesse tuleb võtta ka juba viidatud soliidset vanust. Muidugi on Molina võimas atleet, kuid tema head omadused tulevad esile just püüdjana, samas kui pesavargus eeldab veidi teistsuguseid kvaliteediomadusi.
Pesavarguse protseduur näeb välja selline, et ajal, mil viskaja on oma liigutustega andnud mõista, et ta igal juhul on otsustanud viskele minna ning visanud peast mõtte püüda välja visata esimesse pessa jõudnud mängija, võib esimeses pesas olnud jooksja alustada spurti teise pessa. Pesade vahe on 27,43 meetrit, kuid kuna esimesse pessa jõudnud jooksja ei alusta mitte kunagi jooksu pesal seistes, tuleb iga mängija jooksuvõimetele vastavalt mõned meetrid maha arvestada. Üldiselt on tegemist kolme-nelja meetriga. Jooksja peab aga arvestama, et viskaja, kes alles valmistub viskeks, võib alati teha otsuse toimetada pall esimesse pessa ning siis peab jooksja olema valmis selleks, et jõuda sinna enne palli.
Molina olukorra kordust üle vaadates on selgelt näha, et Arizona viskaja Corbin Martini viske hetkel lahutab jooksu alustanud Molinat esimesest pesast juba umbes seitse meetrit. Niisiis ei pööranud viskaja Molina tegevusele vähimatki tähelepanu, kuna tõenäosus, et Molinal õnnestub pesa pihta panna, näis ebatõenäoline. Ometi osutus ka aeglase Molina puhul nii pikk edumaa piisavaks, sest kui Arizona kodupesavalvur Carson Kelly viske püüdis ning selle omakorda teise pessa viskas, oli juba liiga hilja. Molina oli suutnud oma võimsa keha pessa libistada ning ka sellele püsima jääda.
2158 MLB-s peetud mängu jooksul on Molina pesavarguse ette võtnud kõigest 107 korda, millest 70 on õnnestunud ning kõrge õnnestumisprotsendi põhjust tuleb tõenäoliselt otsida just üllatusmomendist, mis on kindlasti asjakohane ka Arizona mängu puhul. Perspektiivi loomiseks tuleb lisada, et kõigi aegade edukaim pesanäppaja on Rickey Henderson, kes 26 hooajaga pani pihta 1406 pesa.
Lõpuks väärib osutamist ka fakt, et viidatavas Dentoni tekstis, mis Molina pesavarguse ajalukku kinnistab, ei tee autor poole sõnagagi juttu sellest, et samas voorus õnnestus Molina löögikorra ajal teine pesa pihta panna kiirel tagaväljakaitsjal Harrison Baderil. Asi on selles, et erinevalt Baderist muudab Molina olukorra tähelepanuväärseks asjaolu, et selles keeratakse pesapalliloogika teataval määral pea peale.
Comments