Ma olen pesapalli liiga vähe vaadanud, liiga vähe selle kohta lugenud ja liiga vähe selle üle järele mõelnud, et valdkonna osas selgelt väljakujunenud seisukohi võtta. Mu jaoks on see mäng endiselt midagi sellist, mis igal hetkel enda kohta midagi uut lubab avastada, ometi olen ma vähemalt hetkel jõudnud äratundmisele, et noid uusi kilde hoiab koos vaid pesapallile omane mänguloogika. Nagu ma selle enda jaoks hetkel sõnastanud olen, ja seda ka mitmel juhul maininud, saavad pesapallis omanäolisel moel üheks individuaal- ja võistkonnasport.
Lihtne võimalus nende loogikat eristada pakub võistlusspordi kõige olulisem kategooria ehk orienteeritus võidule. Individuaalspordis on loogika lihtne – igal võistlejal tuleb olla parem oma vastasest. See eesmärk on kõigile arusaadav ning nähtav. Võistkonnaspordis lisandub sellele aga ka varjatum mõõde, sest igal sportlasel tuleb osana kollektiivist olla lisaks kollektiivsele vastasele parem olla ka oma individuaalsetest võistkonnakaaslasest. Ma ei hakka praegu mõtlema selle üle, kuidas selline kooslus pesapallis toimib, küll aga tahan ühe eile peetud mängu valguses teha tähelepaneku võidule orienteerituse kohta kõige üldisemalt, mis ei sõltu enam sellest, kas tegemist on individuaal- või võistkonnaala või hoopis millegi kolmandaga.
Võttes arvesse kõik eelöeldut, kuhu rõhutatult kuulub ka ülestunnistus puudulike teadmiste kohta pesapallist, julgen siiski välja tulla küllaltki otsekohese soovitusega mitte teha panuseid Baltimore Oriolesile. Ja seda otseselt mitte seepärast, et Baltimore American League´i idadivisionis konkurentsitult viimasel kohal asub, keda liider Yankeesest lahutab 14 ning wild card kohast 6,5 mängu. Ei, asi pole selles. Asi on hoopistükkis selles, et võistkonnas domineerib kaotajamentaliteet, mis tuleb ilmsiks just siis, kui meeskond mõne mängu juhuslikult võitma peaks.
Üks selline mäng leidis aset viimases voorus Bostoni vastu, mis on seda tähelepanuväärsem, et Baltimore suutis välja tulla kuuejooksulisest kaotusseisust. Teise vooru järel oldi kaotusseisus 0 : 6, viienda vooru järel 2 : 8, ent viimases kolmes voorus tehti kümnejooksuline vahespurt, mis tagas neile 12 : 8 võidu. Sellest hoolimata laseb aga Baltimore end mäletada kaotajana. Selgitan.
Alustan sellest, et mu meelest on mängujärgsed intervjuud sportlaste ja treeneritega mitmes mõttes väga igavad. Kaotaja on pettunud, võitja rõõmus. Emotsionaalne info on teada ka ilma seda sõnastamata. Ka võistlusolukordade kohta selgituste küsimine lähtub pigem väljakujunenud kombest kui mängusituatsiooni erakorralisusest. Korduvad situatsioonid, korduvad küsimused, korduvad vastused.
Mõnikord aga juhtub, et öeldakse midagi, mis ei jälgi väljakujunenud mustrit. Mälu järgi hinnates pakun, et siinses päevikus, mida olen üle pooleteise kuu jooksul igapäevaselt pidanud, olen mängujärgsetele intervjuudele viidanud ehk kolm-neli korda. Nüüd on põhjust seda taas teha, sest pärast võitu Bostoni üle tegi Baltimore´i tagaväljakaitsja Anthony Santander mu meelest tähendusliku kommentaari. Ta ütles: „Me võime 0 : 30 kaotusseisu jääda, kuid ka siis säilitame positiivse meele, proovime end mängu tagasi võidelda ja teha kõik selleks, et mäng võita.“
Ma ei tahaks praegu arutleda pesapalliloogikast tuleneva võimaluse üle, mis tõesti jätab võimaluse suurtest kaotusseisudest välja tulla ning mida sel hooajal MLB-s mitmel korral nähtud, vaid öelda hoopis seda, et kui võistkonnas räägitakse ka võidu järel potentsiaalsest kaotusest, pealegi veel väga suurest, kõneleb see üheselt sellest, et võistkonna mõtetes domineerib idee kaotusest. Baltimore on võistkond, kes kujutleb end olevat 0 : 30 kaotusseisus. Millised on nende võimalused sellises olukorras? Mitte väga suured. Mul pole käepärast täpset statistikat, kuid vihje saab sellest, kui meenutada New York Metsi olukorda 5. mail mängus Philadelphiaga. Viimase vooru eel oli Mets 1 : 7 kaotusseisus ning nende võiduvõimaluseks hinnati 0,5 protsenti. Baltimore´ile panuste tegemine on riskantne isegi siis, kui nad mõne mängu juhtumisi võitma peaksid.
Comments