Lugedes spordivõistluste järelkajasid, olgu selleks võistlusülevaade, kommentaar või intervjuu, ei teeks paha meeles pidada, et tekst, mida parasjagu loetakse, on alati selle koostaja loomevili ning mis mõnel juhul võib kogenud lugejale kirjutaja enda kohta isegi rohkem infot anda kui võistluse kohta, millest autor enda arvates kirjutab. See pole mul päris õhust võetud seisukoht.
Sattusin hiljuti peale sellekohasele lõbusale ja harivale vestlusele, mille theathletic.com pesapalliteemalise taskuhäälingu „Baseball Show“ toimetajad isekeskis maha pidasid. Ma ei tea, kas ütlejaks oli Grant Brisbee, Andy McCullough või Marc Carig, mis praegu polegi ju oluline, kuid toetudes isiklikule kogemusele kirjeldas üks neist enda jaoks küllaltki tavalist olukorda, kus ta mängu ajal on kirjutajana välja mõelnud põneva stsenaariumi, jõudnud kirja panna suurejoonelised üldistused ning on seejärel tõsiselt nördinud, kui mängu käik, eriti selle lõpuosa ühtäkki pöörde võtab, mis tema välja mõeldud konstruktsioone ei toeta, või mis veelgi hullem, nendega täiesti vastuollu läheb.
Ian Happ tegi Milwaukee vastu ajalugu. Usun tõesti, et selle üle tundsid rõõmu ka mängust kirjutanud ajakirjanikud. (Foto allikas: mlb.com)
Kuna osa lugejaskonnast on spordivõistluse järelkajasid harjunud tarbima sisuliselt kohe võistlusele järgnevalt, peab kirjutajal kohe ka midagi pakkuda olema. See aga tähendab, et suur osa lugusid valmivad võistlustega kattuvalt, mis aga muudab eelpool nimetatud kirjutamisvõtted teataval määral paratamatuks. Selle võtte ehk ettekirjutamise häda tuleneb aga asjaolust, et võistlussport on üks selliseid valdkondi, kus tervikut ehk üht võistlust defineerib peaaegu täiel määral vaid lõpptulemus.
Spordis piisab sellest, kui vahetult enne võistluste lõppu üks osaline ainsa tulemust muutva liigutuse teeb, mis muuhulgas ka konkreetse tegutseja kogu eelneva ebaõnnestumiste jada nullida võib ning küll ja veel on nähtud võidukaid sportlasi, kes võistluste lõppedes ka kõige kriitilisemale küsijale ausalt silma vaatavad ja imestust avaldavad, et mida too küsija õigupoolest hädaldab, kuna võistlus ju võiduga lõppes.
Tulles nüüd juba lähemalt pesapalli juurde, teen esmalt väikse põike juba jutuks olnud taskuhäälingu vestluse juurde, kus üks osaline eelnevale lisas, et tema kirjutajana oma varem välja mõeldud konstruktsioonidest üldjuhul ei loobu ning kui mängu lõpus peakski juhtuma midagi sellist, mis tema juba kirja pandud ideedega vastuollu läheb, muudab ta lihtsalt avaldamisele mineva artikli alguse, lisab sinna lõigukest paar, ning jätkab seejärel juba varem kirjapanduga. Too ajakirjanik, kelle nime ma tõesti ei tea, ütles ka seda, et ta julgeb ennast pidada juba nii kogenuks, et suudab ka kolleegide tööde puhul aru saada, kui nood sarnaseid meetodeid on kasutanud.
Pesapallimängu kirjelduse kõige põhimõttelisemaks aluseks on selle aegade algusest peetud mänguaega. Pesapallimäng on võrreldes mängus aset leidvate reaalsete võistlussündmustega väga pikk. Olen kunagi juba öelnud, et reaalne mängutegevus hõlmab vaid umbes kümmet protsenti kogu mänguajast. Mäng aga kestab MLB-s keskeltläbi kolm tundi. See tähendab, et kirjutajal on kolm terviktundi, millest pilku mängul tuleb rangelt võttes hoida vaid 18 minutit. Pesapall on mäng, mis võimaldab enda üle mõtiskleda ning see on tegevus, millesse on aegade jooksul haaratud nii professionaalid ehk ajakirjanikud, kui ka fännid.
Nüüd võiks mõelda nii, et kirjutamiseks antud aeg pesapallis jätab kirjutajale võimaluse oma ideid vajadusel ümber mängida, mulle aga tundub, et väga tõsiselt peab arvestama hoopis võimalusega, et aeg loob kirjutajale tingimused oma ideedesse kiinduda. Seda teab iga kirjutamiskogemusega inimene, kui raske on loobuda mõnest ideest, mis täiesti enda oma tundub ning mida kirjutaja mõnel juhul lausa asendamatuks hakkab pidama. Pesapall oma tegevusetuses on loonud selleks kõik vastavad tingimused: mina ja mu geniaalne idee, ja proovigu mind keegi segama tulla!
Jõudsin eelnevate mõteteni kantuna kujutluspildist, mis tekkis mul seoses eile Milwaukees peetud Brewersi ja Chicago Cubis vahelise mänguga, kui Cubsi tagaväljakaitsja Ian Happ esimeses lisavoorus Cubsi kahejooksulisest kodujooksust 4 : 2 juhtima viis. Täpselt sama oli ta teinud ka seitsmendas voorus.
Nüüd tuleb alla joonida, et mõlemal juhul olid eelnevalt pesadesse jõudnud Cubsi jooksjad Nick Madrigal ja Willson Contreras pääsenud sinna hit´ita – Madrigal tänu vastase pealesundimata veast ning Contreras lisavoorus ettemääratud teise pesa jooksjana. Kuna seda polnud suutnud ka teised Cubsi mängija, tähendas see seda, et Cubsi ainsad hit´id oli sooritanud Happ oma kahe kodujooksuga.
Sellest Happi löögist läheb Cubs kümnendas voorus 4 : 2 juhtima. (Foto allikas: mlb.com)
Niisiis läks Brewers kodumeeskonnana oma ründevoorule vastu kaotusseisus ning kui mäng olekski seejärel Cubsi võiduga lõppenud, olnuks Stats by STATS andmetele tuginedes MLB ajaloos tegemist esmakordse juhtumiga, kus mäng võidetakse vaid tänu kahele kahejooksulisele kodujooksule. Kaks hit´i, neli jooksu. Sisuliselt on tegemist risti vastupidise suhtega, kuna selle hooaja keskmise järgi vajatakse ühe jooksuni jõudmiseks 1,88 hit´i.
Selliselt arenenud mängu ülevaadet NBC ajakirjaniku Tim Stebbinsi kirja panduna lugedes hakkasingi ette kujutama, kuidas Stebbins ühes mitmete teiste Cubsi tegemisi kajastavate ajakirjanikega Brewersi ründevooru ajal pöialt hoidis, et mäng Cubsi võiduga lõppeks, mis jätaks talle võimaluse võimsa kujundiga lugu avaldada. Mida muud „esmakordselt MLB-s“ olla saab!
Sel korral läks noil ajakirjanikel õnneks, sest kui keegi neist tõesti oma ülevaate juba suures osas valmis oli kirjutanud, pidi ta sellesse lisama vaid fakti, et Milwaukee ühe jooksu tagasi tegi, kuid ei enamat. Suurt pilti see ei muutnud. Cubs võitis, tegi ajalugu ja ühes sellega päästis ka mängust kirjutajad.
Comments