Kui kolmandas ja viiendas voorus Baltimore´i vastu kodujooksu löönud New York Yankeese esimese pesa valvur Anthony Rizzo ka kaheksandas voorus palli taas nii hästi tabas, et see suuna staadioni teise otsa võttis, arvas Yankeese treener Aaron Boone esiti, et pall lendab küll kaugele, kuid ei jää väljaku piiresse. Ta ütles, et üldjuhul ta palli lendu üldse ei vaata, vaid jälgib hoopis lööja reaktsioone. Rizzo veidi küüraka löögi järel oli ta kindel, et tegemist on veaga, kuid miski lööja reaktsioonis sundis teda pilku pallile pöörama. Pall kaldus küll tugevasti väljaku paremasse nurka, kuid jäi publikusse kadudes siiski lubatud piiridesse. 2011. aastast MLB-sse kuuluv Rizzole oli see esimeseks korraks, kui ta ühes mängus kolm kodujooksu lõi.
Rizzo pole minigi suvaline tegelane, vaid hiljemalt 2016. aastast on ta oma koha pesapalliajaloos kinnistanud. Just tema oli see mees, kes esimeses pesas peatas Cleveland Indiansi viimase rünnakuürituse, mis kindlustas Chicago Cubsile 108 aastase vaheaja järel World Seriesi võidu. Kui uurida Chicago linnaga seotud spordivõitude edetabeleid, siis viie suure klubi – Cubs, White Sox, Bulls, Blackhawks ja Bears – kodulinnas kuulub võiduka Rizzo figuur samasse kategooriasse nagu Michael Jordani vise Utah vastu 1998. aastal või Blackhawksi karikavõit 2015. aastal.
New Yorgiga on Rizzo seotud eelmise aasta suvest ning kuigi hooaja eel arutleti võimaluse üle, et Yankees toob tema asemel esimesse pessa Atlantaga meistriks tulnud Freddie Freemani, ei saanud sellest tehingust asja. Freeman otsustas Dodgersi kasuks ning nüüd peaks olema ka selge, et Rizzo on oma positsiooni Yankeeses kehtestanud. Loomulikult ei saa eeldada, et ta viimase mängu statistikat iga päev toota suudaks, sest tegemist on tõesti erakorralise saavutusega. Kolme kodujooksu kõrval oli tema löögiprotsent 75 (3-4) ning tema arvele kogunes 6 RBI. Kokku on ta sel hooajal sooritanud kaheksa kodujooksu, millega hoiab MLB-s esikohta. New York võitis 12 : 8.
Kui nüüd otsesed võistlusjutud kõrvale jätta, siis Rizzo kolm kodujooksu juhivad tähelepanu ka ühele põnevale keelelisele probleemile. Nimelt tuleb küsida, kuidas tema saavutust nimetama peaks. Neis ingliskeelsetes ülevaadetes, millest mina praeguse mängu puhul silmad üle lasin (mlb, espn, yahoo), kasutatakse terminit „three-homer“. Mina võtsin pealkirjas esimese hooga omaloominguna kasutusele mõiste „kodujooksukolmik“, kuid ma polnud kindel, kas see ka hea lahendus on. Põhimõtteliselt võiks ju abi otsida Euroopa spordiruumis kasutusel olevatest terminitest, mis praegusel juhul juhiks iseeneslikult mõisteni „hat-trick“ ehk „kübaratrikk“. Kuna Ameerika ja Euroopa spordikeeles esineb juhtumeid, kus sarnaste olukordade kirjeldamisel kasutatakse erinevaid termineid, siis enne „kübaratriki“ mängutoomist võtsin uurida, kas see ka kohane oleks.
Tuleb välja, et pesapalli „hat trick´i“ mõistel on põnev ajalugu. Varasemal perioodil olla seda kasutatud kaitsetegevusest lähtuvalt ehk sellega kirjeldati olukorda, kui viskaja oli mängu jooksul sama lööja kolmel korral välja visanud. Omaette termin oli kasutusel isegi juhuks, kui mängija neljal korral välja visati – „golden sombrero“ ehk „kuldne sombreero“.
Tänaseks on aga termin vahetanud mängupoolt ning seda kasutatakse ründest lähtuvalt just sellistes olukordades, millega Rizzo hakkama sai. Ometi ei tõtta ma oma algset eestikeelset versiooni välja vahetama ning põhjuse selleks annab Põhja-Ameerika siseselt eristuvate kultuuritraditsioonide järgimine. Ma selgitan.
Vikipeedia ingliskeelne artikkel „hat trick“ mõistest viitab pesapalli puhul 2015. aastal Torontos peetud kohtumisele kohaliku Blue Jaysi ja Detrodi vahel, kus Toronto mängija Edwin Encarnacion kolm kodujooksu lõi ning artiklis öeldakse, et jäähokitraditsioonide kohaselt hakkasid Toronto fännid seejärel väljakule mütse loopima. Kuna Youtube´is on kõnealune mänguhetk üles laetud, saab selle põhjal lisada paar kommentaari. Alustama peaks sellest, et video üleslaadija on klipi pealkirja lisanud tõepoolest praegu huvipakkuva mõiste, kuid mängu kommentaatorid nimetavad episoodi „three-homer´iks“, ning alles siis, kui publik mütse loopima hakkab, ütleb üks kommentaatoritest, et Toronto publik tähistab „hat tricki“: „Ehtne Kanada traditsioon“.
Mu meelest lahendab see tähelepanek kogu probleemi. Kui Torontos tegeles mängu teenindav personal väljale loobitud mütside üleskorjamisega mitu minutit, siis New Yorgis mitte midagi taolist aset ei leidnud. Sellele viitab ka keel – New Yorgis nägid pealtvaatajad „three-homer´it“, juhtunuks see aga Kanadas, siis tuleks kõnelda „hat trick´ist“.
Comments