Selles ei ole küll mitte mingit kahtlust, et viimased kümme päeva on MLB-s suurim tähelepanu koondunud arutelule Washington Nationalsi tagaväljakaitsja Juan Soto klubilise tuleviku üle. Kuigi teema on Washingtoni kehvade tulemuste taustal jutuks olnud ka hooaja varasemal perioodil, olid need kaetud küllaltki paksu spekulatsioonikihiga, sest püsis ju võimalus, et Soto ei kavatsegi Washingtonile selga pöörata. Need kihid said aga eemaldatud 17. juulil, kui Soto lükkas tagasi Washingtoni pakutud 15 aastase lepingupikenduse koguväärtuses 440 miljonit dollarit.

Mõne sõnaga Washingtoni pakkumisest. Ühelt poolt oli tegemist MLB ajaloo kalleima lepingupakkumisega, sest summa summarum pole 440 miljonit mitte kunagi ühele mängijale pakutud. Samas ühe hooaja peale jagatuna olnuks summa 29,3 miljonit ning sel juhul oleks see olnud MLB ajaloo lepingute edetabelis alles 20-s. Soto jahib aga enamat ning arvestades, et tegemist on juba mitu aastat liiga tippu kuuluva mängijaga, kes on täna alles 23 aastane, on tema ootused kõigiti õigustatud.

Ma ei hakka praegu spekuleerima, kui pika ja kalli lepingu Soto oma uue klubiga sõlmida võiks, ka ei hakka ma mõistatama, mida kõike Washington tollelt klubilt vastu nõuab ning mis klubi see üldse olla võiks. Tahan rääkida hoopis sellest, milline ideeline erinevus joonistub välja, kui võrrelda mängijate klubivahetusi MLB-s Euroopa suurima spordi jalgpalli sees toimuvaga.

Juan Soto eile Los Angeles Dodgersi vastu. (Foto allikas: mlb.com)

Soto näite juures püsides tuleb alustada sellest, et Dominikaani Vabariigist pärit mängija sõlmis Washingtoniga lepingu 2015. aastal, tegi debüüdi MLB-s kolm aastat hiljem ning on kõik need aastad kuulunud Washingtoni ridadesse, kellega ta 2019. aastal ka World Seriesi võitis. Nüüd on aga klubil sportlikult kehvad ajad, lohutust ei näi pakkuvat ka lähitulevik ning liidetuna ootustele mitte vastava lepingupakkumisega, soovib Soto klubist lahkuda.

Euroopa jalgpallikirjutuse traditsioone järgides oleks sellise kombinatsiooni puhul muude arvamuste kõrvale koheselt tekkinud ka mängijat süüdistavad reaktsioonid, mille sisu tuuma moodustaks etteheide lojaalsuse puudumises. Absoluutsest sportlikust tipust tooksin kõige värskema näitena välja Robert Lewandowski ja Müncheni Bayerni suhted, kus klubivahetust soovinud mängija jäi vähemalt saksa meedia käsitluste põhjal ilmselgesse vähemusse, mis on ka arusaadav, sest ühe suure klubi võimalused, ka meediaalased, on mängijate omadest alati suuremad.

Lojaalsuse puudumist heideti ette ka Lewandowskile, mille sõnaline täpsustamine pole praegu oluline, sest mu meelest on taoline konstruktsioon huvitav vaid seepärast, et see luuakse üksnes neil juhtudel, kui mängija senisele klubile vajalikuks osutub. Igal muul juhul kaob lojaalsus väärtusena tahaplaanile. Kuigi ma olen kohanud tekste, kus lojaalsusele viidates nõutakse ka klubilt oma mängijaga lepingu pikendamist, on sellised tekstid siiski väga haruldased.

Soto juurde tagasi tulles pean aga tunnistama, et kogu selle aja jooksul, mil teda uute klubidega seotud on, pole ma leidnud seisukohta, milles talle lojaalsuse puudumist nina peale hõõrutakse. Loomulikult leitakse ka Ameerika spordikirjutuses, et ühe mängija ühtekasvamine ühe klubiga on tähelepanuväärne ja väärtuslik, kuid teistsuguste elukäikude puhul ei haktata ühele inimesele, sportlasele, esitama nõudmisi, mida mõnel muul juhul üldse oluliseks ei peeta.

Ameerikas kuulub individualism kultuuri siduvate tähtsaimate identiteetide hulka, sellele on omistatud omaette väärtus ning ühtviisi kehtib see nii sportlaste kui ka sportlastest kirjutajate kohta. Ei ole nii nagu Euroopa jalgpallikirjutuses sageli näha võib, kuidas mõni kirjutaja sportlase isiklikud soovid maha salgab, tollelt institutsionaalset lojaalsust nõuab, ise aga samal ajal oma huvisid esikohale seades oma valdkonnas sujuvalt institutsioone ehk meediamaju vahetab. Ameerikas näib olevat sügavamalt kui Euroopas kinnistunud elementaarne loodustõde, et igale inimesele antud aeg oma soovide realiseerimiseks on piiratud, ning rõhutatult piiratud on see spordis.

Eilsest Los Angelesis toimunud mängust aga niipalju, et toetudes yahoo.com autori Jack Harrise ülevaatele, olla Dodgersi fännid enne Soto esimest löögikorda hakanud karjuma: „Fut-ure Dod-ger! Fut-ure Dod-ger!“ ning Harris märkas, et esimestes ridades istujad olla Soto löökide ajal telefonidega pilte klõpsutanud. Neljal korral löömas käinud Soto rõõmustas (Dodgersi?) fänne kahe hit´i ja kahe RBI-ga. Washington võitis 4 : 1.

MLB tabeliseis 25. juulil