Ma pean kohe ütlema, et taas tuleb olla tänulik MLB põhjalikule statistikale, mis annab võimaluse spekulatsioonidest vabastatult jälgida, millise hooga vaheldus statistiline võitjasoosik San Franciscos peetud mängus kohaliku Giantsi ja New York Metsi vahel. Kui tänases kokkuleppemängude poolt mürgitatud spordiruumis võiks mõne muu pallimängu puhul taolise stsenaariumi käivitumise korral salatehinguid kahtlustama hakata, siis pesapallis, nagu see hooaeg juba mitmel juhul näidanud on ning millest ka päevikus juttu tehtud (5. ja 9. mai), võimaldab taolisi pöördeid mängu iselaadne loogika.

Oma praeguste teadmiste pinnalt arvan, et olles kombinatsioon individuaalalast ja meeskonnaspordist, kujuneb ala tervikloogika suures plaanis võrdselt mõlemast, kuid ennustamatus, mis ühe mängu sees võimaldab peaaegu absoluutseid pöördeid, tuleneb tõenäoliselt asjaolust, et mitte ühelgi mänguhetkel pole teada, kumb spordiloogika konkreetsel hetkel tooni annab.

Eriti selgeks saab see ründefaasi silmas pidades, kus tulemus väljendub küll meeskondlikkus panuses, kuid kus mängu edasiviivad sooritusaktid eraldivõetuna meeskondlikkusega seotud pole. Lihtsasse näitesse panduna. Kui skooripositsiooniks peetavasse teise pessa on jõudnud jooksja, siis järgmise lööja ajal on esimesena võimalik skoori teha küll nimetatud jooksjal, kuid see ei tähenda, et tema mängu edasiviiva impulsi oleks andnud. Selleks on hoopis lööja, kelle soorituses ilmnevad aga rangelt võttes vaid individuaalspordi elemendid. Isegi neil juhtudel, kui lööja löögivaliku määrab meeskonna hetkepositsioon (näiteks otsustab lööja ohverduslöögi kasuks), on löögimoment ise individuaalne sooritusakt, mis pole meeskonnakaaslastest sõltuvuses. See on nagu penaltilöömine jalgpallis ja vabavise korvpallis; neil hetkedel on soorituse läbiviija üksi.

Kohtumise kangelaseks võib pidada Giantsi tagaväljakaitsjat Joc Pedersoni, kelle arvele kanti kolm kodujooksu. Üks Giantsi fänn otsustas seepeale muuta oma telefoni taustapilti ning andis sellest Twitteris ka teistele teada. (Foto allikas: twitter, @antone559) Vaatan nüüd, kuidas mäng San Franciscos arenes ning kuidas statistika seda kirjeldab. Esimese vooru võitis Giants 1 : 0 ning meeskonna võiduvõimalust hinnati 66,6 protsendile; kolmandas voorus juhtis Giants 3 : 1 (74,6) ning viienda lõpus juba 8 : 2 ning võiduprotsent oli tõusnud 98,1-ni. Absoluudist lahutas Giantsit 1,9 protsenti.

Siis järgnes Metsi tõus. Seitsmenda vooru lõpuks vähendas Mets vahet 4 : 8 ning nende võiduprotsent tegi kosmeetilise tõusu – 3,0. Kaheksas voor väärib samm sammulist tähelepanu 6 : 8 (20,5), 7 : 8 (47,6) ning oma ründevooru lõpuks juhib Mets 11 : 8 (90,3). Seejärel Giants viigistab 11 : 11 (50).

Üheksandas voorus läheb Mets jälle juhtima 12 : 11 (81,4) ning Giantsi ründevoorus olukorras, kus kaks mängijat oli välja visatud, hinnati nende võiduvõimalust 4,4 protsendile. Teisisõnu on see protsent, mis lahutas Metsi absoluudist. Giants suudab aga viigistada ning viimases voorus mängu ka 13 : 12 võita.

MLB tabeliseis 24. mail