Lugu, mille ma praegu jutustada võtan, sai alguse üleeile, kui Arizonas peetavas vastasseisus D-backsi ja Washingtoni vahel lõi Washingtoni keskväljakaitsja Victor Robles kaheksandas vooru kodujooksu, mis vihastas välja D-backsi viskaja Madison Bumgarner. Teda häiris löögile järgnenud Roblesi reaktsioon.
Esiteks vihastas Bumgarnerit asjaolu, et tema arvates jäi Robles liialt kauaks oma lööki imetlema. Tõsi see on, et pesapalli hea tava kohaselt ei peaks lööja oma õnnestunud lööki liiga pikalt imetlema jääma, vaid peaks löögi järgnevalt kohe asuma pesasid läbima. Asi on selles, et vastupidist käitumist võib viskaja tõlgendada lugepidamise puudumisena. Teiseks jäi Bumgarnerile arusaamatuks, kuidas saab Robles rõõmu tunda olukorras, kui tema meeskond on suures kaotusseisus. Roblesi löök vähendas Washingtoni kaotusseisu 2 : 7-le, mis jäi ka tolle mängu lõppseisuks.
Bumgarner ütles: „Ta [Robles] on kloun. Ei mingit häbitunnet. Võistkond on 1 : 7 kaotusseisus. Tüüp lööb oma hooaja kolmanda kodujooksu ja käitub nagu oleks purustanud Barry Bondsi rekordi. Teeme asjad selgeks. Mind ei huvita, kui ma jooksu läbi lasen. Põrgu päralt, me võitsime ju. Oli see seis nüüd 7 : 2 või 8 : 2, mis vahet seal on. Selline asi ajab lihtsalt närvi.“
Victor Robles (paremal) otsustas Madison Bumgarneri kommentaarile reageerida viisil, mis ei saanud kellelegi märkamatuks jääda. (mlb.com)
Täiesti võimalik, et pesapalliringkondades oleks häälekalt Bumgarneri poolele hoitud, kui Robles tõesti kuidagi kohatult oleks käitunud. Selliseid hääli aga kostnud pole. Washingtoni peatreener Dave Martinez ütles, et tema on näinud palju „hullemaid“ tähistamisvõimalusi ning lisas, et Robles ei teinud mitte midagi sellist, mis andnuks Bumgarnerile õiguse teda klouniks nimetada.
Muidugi tuleb Martinezi kui Washingtoni treeneri hinnangu juures arvesse võtta, et Roblesi juhendajana ta peabki teda kaitsma, kuid nagu ma juba ütlesin, siis Bumgarnerit keegi otseselt kaitsma ka pole tõtanud. Eks taoline üldhoiak andis ka Roblesil järgmisel päeval ehk eile julgust võistkondade uue kohtumise ajal pingil olles nalja teha ning klounile viitavat punast ninapalli kanda. Lõbu kui palju, kusjuures tuleb tähele panna, et see akt oli juba otseselt Bumgarneri suhtes ironiseerivana mõeldud.
Et avalik arvamus Roblesi poolel asub, selle kohta saab kinnitust ka näiteks mlb.com Jessica Camerato loost, kus autor toob välja, et Bumgarner on varemgi tema visetest kodujooksu löönud mängijate suhtes avalikult põlgust välja näidanud. Konkreetselt viidatakse kahele episoodile aastast 2019, kui Bumgarneril tekkis konflikt Dodgersi mängijate Yasiel Puigi ja Max Muncyga. Ka nois olukordades leidis Bumgarner, et lööjad olid jäänud oma lööke ja sellele järgnenud pesade läbimist liialt kauaks nautima.
Mu meelest tuleneb nende lugude õpetus välja just Bumgarneri enda eelpooltoodud tsitaadist, kus ta ütleb, et kui tema võistkond pikalt juhtumas on, siis teda kodujooksu läbilaskmine ei häiri. See on aga kahtlane väide seepärast, et Bumgarneri enda reaktsioon reedab hoopis vastupidist. Tema reaktsioon on rangelt isiklik, sellest on lahutatud kõik võistkondlik ning sellist reaktsiooni on küllaltki lihtne selgitada.
Põhjus on selles, et pesapallis käib statistika arvestamine samaaegselt ja rõhutatult kahel tasandil, kus lisaks võistkondlikule statistikale peetakse niisama täpset arvestust ka individuaalsel tasandil. Seepärast on ühtviisi arusaadav nii Roblesi rahulolu oma kodujooksust olukorras, kus see võistkonna tasandil enam suurt rolli ei mänginud ning samuti Bumgarneri pahameel omaenda esitusest, kuigi võistkond sellest suurt kahju ei saanud. Nagu ma juba paljudel kordadel öelnud olen, on pesapall omanäoline kombinatsioon individuaal- ja võistkonnaspordist, mis mõlemad statistiliselt ühtmoodi mõõdetavad ja eraldiseisvatena ka sportlikult väärtuslikud.
Eile peetud mängu võitis Washington 4 : 3, neljal korral löömas käinud Roblesi arvele jäi üks hit.
コメント