Kuigi üldjoontes koosneb pesapallimäng küllaltki täpselt kirjeldatavatest ning ideaalis piiratud liigutuste järjepidevast kordamisest, kipub reaalne elu paberi peal loodud ideaalsesse kirjeldusse siiski korrektiive looma ning kurika löögitugevus, palli lennusuund ning mängijate jooksu- ja visketrajektoorid ajavad igaüks eraldivõetuna siiski oma rida. Kuna aga minu töövahenditeks on sõnad ning sellest tulenevalt võimalus kirjeldada elu selle ideaalis, küsin endalt, kuidas näeks välja kirjeldus, mis annab edasi kõige õnnestunumat mängusituatsiooni ründaja seisukohast vaadatuna.
Lööja seisukohalt on rünnak minimaalselt õnnestunud juhul, kui ta oma võistkonna sammu võrra edasi aitab. Kõige lühem samm on kirjeldatav olukorrana, kus lööja visatakse küll välja, kuid tema löök on aidanud eelneva ründaja ühe pesa võrra edasi. Edupüramiidil edasi liikudes aitab lööja varasema jooksja järgmisesse pessa ning jõuab ka ise pesa vallutada.
Sellele järgnevalt peakski mainima juba kodujooksu, mis tehakse pesad tühjad olukorras ning mis toob võistkonnale ühe jooksu. Kuigi kodujooks on efektne ja statistiliselt oluline näitaja, on väärtusskaalal tähtsam siiski olukord, kui lööja aitab varem pessa jõudnud kaasvõistleja jooksuni ning hõivab samal ajal ka ise pesa. Sarnaselt pesad tühjad olukorras sooritatud kodujooksule saab võistkond ka sel juhul kirja ühe jooksu, kuid nüüd lisandub väärtusena uue jooksja ehk äsjase lööja pessa jõudmine.
Jättes nüüd kõrvale vahepealsed pudinad peaks olema selge, et ründajate poolt vaadatuna on kõige väärtuslikumaks nn Grand Slam, mis märgib olukorda, kus kodujooks lüüakse pesad laetud olukorras, mis toob võistkonnale neli jooksu. Kuid ka Grand Slam´id on tulenevalt soorituse ajast võimalik paigutada tähtsuspüramiidi ning seepärast on kõige ideaalsemaks mängu lõpetav Grand Slam. Seda nimetatakse walk-off Grand Slam´iks ning enne eilset oli seda MLB-s viimati nähtud 2017. aastal. Eile õnnestus see küllaltki harukordne saavutus St. Louisi Cardinalsi tagaväljakaitsjal Paul Goldschmidtil kümnendas voorus Toronto Blue Jaysi vastu. Cardinals võitis 7 : 3.
Võidulöögi autor Paul Goldschmidt (nr. 46) on jõudnud kodupesale ning saab võistkonnakaaslaste marulise tervituse osaliseks. (Foto allikas: mlb.com)
Ma saan ise ka aru, et minu praegune sõnakasutus („harukordne“) jääb pesapalli täpse keele raamides hägusaks ning kui ma sellele praegu tähelepanu ei juhiks, ei pruugiks eestikeelne lugeja arugi saada, et selline sõnakasutus varjavat eesmärki peab täitma. Varjama peaks see sel juhul aga asjaolu, et statistika osas ülipõhjalik MLB ei oska täpselt öelda, mitmes taoline walk-off eile aset leidis. Ingliskeelne Vikipeedia, mis tänahommikuse seisuga kaasab ka juba Goldschmidti löögi, viitab stathead.com arhiivile, mille järgi on 1916. aastast alates selliseid lööke tehtud üle 250.
Ma ei suuda meenutada, et pesapallistatistikas mõni ajaarvamine varem sellest aastast alguse oleks saanud ning ainsa selgitusena oskan pakkuda, et stathead´i statistikud liiguvad järk järgult oma uurimistöös ajas tagasi ning on tänaseks jõudnud nimetatud aastani. Vihje asjaolule, et taolist statistikat ka varasema perioodi kohta on kogutud, annab seesama Vikipeedia artikkel, mis ütleb ka seda, et alates 1903. aastast on põhihooaja väliselt walk-off Grand Slam löödud vaid korra (Texase mängija Nelson Cruz, 2011. aastal).
Üks märkus eilse päeva kohta veel. Pole mingit küsimust, et Goldschmidti ja tema võistkonnakaaslaste mängujärgne rõõm sündmuse harukordsusele vastas, kuid nagu algul öeldud, annab sõna töövahendina võimaluse kirjeldada elu tema ideaalis ning oleks lausa kuritegu, kui ma selle võimaluse praegu käest laseksin. Nimelt tahan juhtida tähelepanu, et Cardinals võitis mängu Toronto vastu nelja jooksuga, kuid kõige ideaalsemal juhul tooks walk-off Grand Slam võistkonnale ühejooksulise võidu. Asi on selles, et Goldschmidt läks lööma 3 : 3 viigiseisul ning Cardinalsile piisanuks, kui Goldschmidt leidnuks pallile vaba ruumi keskväljal, mis jätnuks piisavalt aega, et parasjagu kolmandas pesas viibinud jooksja võistkonnale võiduks vajaliku ühe jooksu toonuks. Praegusel juhul oli walk-off Grand Slam küll ilus ja tähelepanuväärne sooritus, kuid samal ajal ka täiesti ülearune ehk raiskav, mis aga ei saa olla ideaalina lõplik.
Comentarios