Dodgersi pikk pink oli üks põhjuseid, miks viimati 2020. aastal World Seriesi võitnud Los Angelesi klubi ka selle hooaja eel peamiste favoriitide hulka kuulus ning eilne mäng võõrsil Cincinnatiga oli just üks selliseid, mis noid ennustusi kinnitada suutis. Nagu ütleb mlb.com autor Juan Toribio, näitas Dodgers 8 : 2 võiduga lõppenud mängus ründefaasis oma selle hooaja üht paremat minekut, mis on tähelepanuväärne seepärast, et sellega saadi hakkama olukorras, kus meeskonna üks liidreid vigastusega väljas on.
Eelmisel kolmapäeval mängus Angesliga võistkonnakaaslase Cody Bellingeriga kokku põrganud ning roiet vigastanud Mookie Betts on alates pühapäevast ametlikult vigastatud mängijate nimekirjas, kuhu Dodgers ta esimese hooga kümneks päevaks paigutas. Nüüd, nagu oma artiklis Toribio ütleb, näitas Dodgers seda, mida hooaja eel vahest kõige enam tõestada sooviti ehk näidati jõudu olukorras, kui puudu üks põhimängijatest.
Nagu ma juba korduvalt päevikus öelnud olen, moodustub pikk ja tihe hooaeg ühe võistkonna jaoks paratamatult erinevate mängijate tõusu- ja mõõnaperioodidest ning pikaks perspektiivis võib edu loota see võistkond, kus taolised perioodid erinevate mängijate puhul ei kattu. Seda aabitsatõde tuletati eilse mängu järel meelde eeskätt seoses Freddie Freemaniga, kelle eelmise nädala esitusi Toribio teatud määral ebaõnnestunuks pidas. Freeman oli eilse mängu järel enda suhtes veelgi kriitilisem, öeldes, et tema pole oma löögiliigutusega rahule jäänud juba paari viimase nädala jooksul. Ta ütles, et probleem pole mitte milleski konkreetses, vaid on pigem üldine.
Freddie Freeman löömas. MLB TV korduses on lisatud palli teekonda markeeriv kollane joon. Lööjal taolist privileegi muidugi pole ning tema peab tegema otsuse kogemustele tulenevalt sisetunde järel. Nagu näha, on pall läbinud oma teekonnast umbes poole, kuid Freeman hoiab kurikat ikka veel sügaval kukla taga. Siin välja nopitud hetk on valitud eile Cincinnatiga peetud mängu kaheksandast voorust, kui löögi kasuks otsutanud Freeman palli kaugele tagaväljale saatis ning ühe hooga pesades olnud kolm meeskonnakaaslast koju aitas. (Foto allikas: mlb.com)
Ma saan aru nii, et Freeman peab silmas löögitunnetust, seda keeruliselt kirjeldatavat seisundit, mis eristab väga häid mängijaid lihtsalt headest mängijatest. Siin võikski nüüd öelda, et viskajaga silmitsi seismine ja palli löömine on midagi sellist, mida pesapallitekst on kirjeldanud kui kõige keerulisemat väljakutset spordiväljal tervikuna. Arusaadavalt on teiste alade esindajad sellele vähem või rohkem emotsionaalselt vastu vaielnud, kuid pesapalliringkonnas ollakse selles täiesti ühel meelel. Toon ühe näite, millega seda väidet kaitstakse.
Viskajat ja lööjat lahutab 18,63 meetrit ning kui arvestada viske kiiruseks 90 miili tunnis ehk 145 km/h, jääb lööjal positiivsele resultaadile pretendeeriva löögiliigutuse tegemiseks 0,4 sekundit. Selle aja jooksul tuleb lööjal teha järgmised otsused: 1) teha selgeks viske tüüp (nt kiirpall või langev pall), 2) mõista, kas pall tabab visketsooni, 3) hinnata palli kiirust. Seejärel tuleb jõuda sisse lülitada kehaline tegevus, alustada liigutusteseeriat jalgadest ning lõpetada see löögiliigutusega. Juhul, kui nimetatud 0,4 sekundi jooksul tehtud otsused olid kõik õiged ning ka kehalised (tippudel loomulikult automatiseeritud) liigutused soovitud tulemuse andsid, ka siis tuleb arvestada võimalusega, et palli tabamisega iseenesest ei pruugi veel kaasneda soovitud lõpptulemus, sest kaitsjate efektiivne tegevus võib lööja kogu eelneva pingutuse nurjata.
Jään niisiis selle juurde, et kui tippsportlane nagu Freeman on täie tervise juures, mida ta on, ega kurda isegi mõne pisivigastuse üle, mida ta ei tee, on edukas löömisprotsess taoliste meeste puhul pigem vaimne kui füüsiline eneseületus.
Hooaja alguses tiitlikaitsja Atlanta ridadest Dodgersisse üle läinud Freemani puhul peab märkima, et tema headus, mida MLB pesapallile omaselt saab statistikaga tõestada, tuleb eriti hästi esile olukorras, kus tema meeskonnakaaslased on enne tema löögileasumist pesadesse jõudnud. Eilse mängu eel oli Freemani üldine löögitabavus .291, samas kui pesad laetud olukorras oli see näitaja .371.
Eile käis ta löömas neljal korral, löögitabavuseks .750 ehk ta suutis palli väljakule toimetada kolmel korral, kusjuures pesad laetud olukorras oli tema löögiprotsent 100. Need kolm olukorda lisasid Freemani statistikasse 5 RBI-d. Kokku on tal neid nüüd 40, täpselt sama palju kui vigastatud Bettsil, kellega ta MLB vastavas tabelis 26. kohta jagab.
コメント