Kui ma eilse ülevaate lõpetasin tõdemusega, et erinevalt mitmetest teistest võistkondlikest spordialadest suudab statistika pesapallimängus toimuvat edastada suure selgitusjõuga, siis täna tahan öelda, et pesapalli teistsugusus väljendub ka selles, et ükskõik, mida näitab parasjagu konkreetse mängu hetkeseis, säilib pinge omal moel mängus alati. Põhjust sellele tuleb mu meelest otsida asjaolust, millele ma mitmel korral blogis ka juba viidanud olen, ja nimelt sellest, et pesapalli näol on tegemist võistkondlikuks alaks maskeerunud individuaalspordiga.
Loomulikult võib öelda, et iga võistkondlik spordiala koosneb individuaalsetest pisipingutustest, kuid pingutuse pesapallis muudab väärtuslikuks asjaolu, et peaaegu iga väiksemgi liigutus leiab statistikas äramärkimist. Kuna pesapall on mäng, mis baseerub põhimõtteliselt samade liigutuste ning kombinatsioonide pideval kordamisel, võimaldab see pikas perspektiivis mängijate asjakohast võrdlust. Seepärast on mängijatele nende endi statistilised näitajad igal hetkel olulised ning seda sõltumata meeskonna positsioonist tabelis või konkreetse mängu hetkeseisust. Pesapallimängu psühholoogia on teistsugune seeläbi, et kui mõnel muul alal võib suures kaotusseisus olev võistkond võtta ette massilisi päästeoperatsioone teadmisega, et „kaotada pole niikuinii enam midagi“, siis pesapallis teab iga mängija, et individuaalselt saab alati juurde kaotada, aga ka võita. Statistika ei anna mängijale hetkeski puhkust.
Taoline surve mängijatele on aga aluseks, et iga mänguhetk võib pakkuda lahenduskäike ja sellega kaasnevaid emotsioone, mis esmapilgul täiesti ootamatuna näivad, kuid kuna eelkirjeldatud surve mängijatele on pesapallis olemuslik, siis mängu olemust mitte kaotsi minna lastes tuleb hoopis tunnistada, et ootamatuid olukordi pesapallis justkui olla ei saagi. Ühe taolise olukorra tunnistajaks oldi eile Bostonis.
Mingil veidral moel õnnestub valges vormis Bostoni mängija Rafael Devers sellisest olukorrast välja rabeleda ning jõuda pasani enne seda, kui vastane teda kindaga puudutada suudab. (Foto allikas: youtube)
Kuuendas voorus Minnesota Twinsi 4 : 1 eduseisus oli Red Soxi poolt Xander Bogaerts lööma asunud olukorras, kus üks mängija oli välja visatud, kuid Rafael Devers oli jõudnud esimesse pessa. Paremakäelise Bogaerts löögist lendas pall tagavälja vasakusse nurka ning hetkel, mil Twinsi kaitsja Trevor Larnach selle enda valdusse sai, oli esimesest pesast jooksu alustanud Devers läbinud juba teise pesa ning omajagu ootamatult võtnud eesmärgiks ka kolmandasse jõudmise. Pesapalliloogika kohaselt poleks ta tohtinud sinna jõuda. Korduse põhjal saab vaid oletada, et hetkel, mil Larnach palli kolmanda pesa valvuri Gio Urshela suunas viskas, lahutas Deversit pesast umbes kümme meetrit ning hetkel, mil Urshela palli kinni püüdis, veel umbes neli meetrit.
Ei saa öelda, et Urshela oleks väga kehval positsioonil olnud, kuid esimese hooga ta pesa poole libisema viskunud Deversit väljalöömiseks kindaga puuduta ei suutnud. Kuna Deversi enda kiirus oli aga väga suur, suutis ta küll pesa korra puutuda, kuid libises seal välja. Seejärel sai näha harva esinevat vaatepilti, kuidas Devers vastase kindapuudutust vältida üritades pessa tagasi üritas roomata. Kolmanda pesaplaadi ümber aset leidnud väänlemine lõppes üllatuslikult Deversi võiduga, mis sai lõpliku kinnituse, kui videokohtunikud Minnesota protesti rahuldamata jätsid.
Twins võitis mängu 8 : 3, neljast mängust koosnenud seeria lõppes 2 : 2.
Comments