MLB-s on igal kuul oma kindel väljakujunenud tähendus. Aprill põhihooaja avakuuna tähistab uute lootuste aega, kui tulevikku vaadatakse üksnes lootusrikkal pilgul. Mai on esimeste kokkuvõtete tegemiseks, mil on saanud selgeks, et osa noist aprilli lootusrikastest pilkudest olid osutunud enesepettuseks. See oli, on ja jääb alati sedasi, sest seda tingib võistlusspordi loogiga. Kõik ei saa olla võitjad.
Juunis ja juulis on sportlikud jõujooned enam vähem paika loksunud ning mulle arusaadavalt on tegemist ajaga, kus tähelepanu võistlustabelilt hajub ning koondub üksnes mängulisse tegevusse. Noil suvekuudel valitseb mängurõõm kui selline, mille kulminatsiooniks Tähtede Mäng, kuhu kutsutud vaid parimatest parimad, kuid mitte niivõrd võistlema, kui hoopis esinema.
Augusti saabumisega tehakse aga ühtäkki kollektiivne avastus, et aprilli algul sai kokku tuldud siiski parima väljaselgitamiseks. Üha sagedamini tuleb jutuks tabeliseis ning septembris enam muust ei kõneldagi. Erinevalt suvekuudest, kus kokkuvõtteid tehti nädalate kaupa, arutletakse septembris tabeliseisu üle igapäevaselt. Ühtäkki on oluline iga mäng. Tõsi, ühtviisi mitte siiski kõigi jaoks.
Aprill algab alati lootusrikkalt. Ka neile, keda arvatakse kuuluvat nõrgimate hulka: me pole veel kaotanud ainsatki mängu!
Pesapallimängu võistkondlikku ambitsiooni arvestades on juba septembri alguseks selgunud peotäis võistkondi, kelle põhihooaja järgsetele lootustele kriips peale on tõmmatud. Need on võistkonnad, mille mängijad, treenerid ja fännid mõtetes juba aprilliks häälestuvad. Mõistagi ei luba pesapallimängu halastamatu statistika ühelgi mängijal end nois olukordades täiesti lõdvaks lasta, kuid üht üleeilset juhtumit näiteks tuues tuleb tunnistada, et selgelt defineeritavale tulemusele orienteeritud võistlusspordis pole see täiel määral vist siiski võimalik. Konkreetne episood oli sedavõrd vaevumärgatav, et jutuks tuli see alles päev hiljem, kui New York Metsi telejaama SNY kommentaator Todd Zeile sellele tähelepanu juhtis, mille järel ka suured spordimeediad selle üles noppisid.
Lugu puudutab National League´i idadivisioni liidri New York Metsi (võiduprotsent .626) neljamängulist seeriat sama liiga keskdivisioni viimase Pittsburgh Piratesiga (.377), mille kolm esimest mängu Metsi võiduga on lõppenud. Võistkondade tabelipositsioonide ning võiduprotsentide pinnalt saab öelda, et täna, septembri keskel esindavad nad täiesti erinevaid võistkondlikke motivatsioone. Kui Metsi mõtteis on oktoober, play-off ja World Series, siis Pittsburghil seevastu aprill ning eile tegi Zeile eelmise päeva mängu üle vaadates tähelepaneku, mis seda väidet kinnitada suudab.
Kõnealune episood juhtus kolmanda vooru Metsi ründefaasis, kui 0 : 0 seisul lööma tulnud Tomás Nido palli kaitsjatele püüdmatult keskväljale lõi, mis andis varem esimesse pessa jõudnud Eduardo Escobarile võimaluse kodupesa rünnata. See katse tal õnnestuski ning tõele au andes polnud Pittsburghil reaalset võimalust seda takistada. Pall visati küll sügavast kaitsest kodupesa valvanud püüdja suunas, kuid Escobar oli kaugelt enne seda kodus.
Tähelepanuväärseks teeb juhtumi aga hoopistükkis Pittsburghi kolmanda pesa kaitsja Ke’Bryan Hayesi tegutsemine, kes mõne meetri jagu soovitavast positsioonist väljas oli, kuid kes Zeile´le jäi silma hoopis sellega, et hetkel, mil Escobar kolmandast pesast läbi lipsas, maiustas Hayes mõni meeter eemal seistes päevalilleseemnetega.
Videokordust kommenteerides ütleb Zeile: „Vaadake, meil on käimas Major League´i mäng ning Heyes ei ole isegi kinnast kätte tõmmanud. Miks? Aga seepärast, et ta kasutab seda kätt päevalille seemnete suhu pistmiseks!“ Ja lisab: „Selline on septembri-pesapall, kui sa juhtumisi Pittsburghis mängid.“ Küllap Zeile teab, mida ta räägib, sest aastatel 1989-2004 mängis ta ka ise MLB-s.
Comments