Atlanta ajas eile Chicagos kohaliku Cubsi vastu taga 2000. aastast pärit klubi ajaloo pikima, 15 mängust koosnenud võiduseeria kordamist ning saatis kaheksandas voorus seisul 0 : 0 viskama A.J. Minteri. Tema mängueelne statistika andis selge vastuse, miks just temale vastutusrikas ülesanne usaldati. Sel hooajal oli ta osalenud 29 mängus, saanud kirja 27,2 vooru ning tema ERA oli 0,98. Alates 24. aprillist oli ta osalenud 22 mängus ning selle aja jooksul polnud ta vastastele lubanud ainsatki jooksu. Just sellist meest Atlanta tol hetkel vajaski.
Minter ei teinud ka Cubsi vastu ühtegi märkimisväärset viga, kuid ühe jooksu lasi ta siiski läbi. Esimesena Minteriga vastakuti seisnud Jonathan Villar pääses tänu walk´ile pessa ning Christopher Moreli ohverduslöök lubas Villaril kodupesa rünnata, kuhu ta jõudis hetk enne seda, kui Atlanta sinna palli jõudis visata. Ja oligi kõik. Viimases voorus kaitses Cubs oma nappi edu ning ühes sellega sai läbi nende kümnemänguline kaotusteseeria. MLB-liku kiirusega suudeti kohe pärast mängu lõppu kokku panna ka äge statistikamuster, mis näitas, et pärast 15. septembrit 1990, mil Philadelphia võitis Houstonit, on see esimene kord, kui vähemalt kümme järjestikust mängu kaotanud võistkond võidab vähemalt kümme järjestikust mängu võitnud meeskonda.
Siin pannakse alus Atlanta võiduseeria lõpule. Kodupesale viskuv Jonathan Villar jõuab sinna nõks varem, kui Atlanta palli pessa jõuab toimetada. (Foto allikas: mlb.com)
Iga selline seeria, praegusel juhul rõhuasetusega Atlantal, annab selle lõppedes põhjuse tagasi vaadata, kokkuvõtteid teha ja tulevikuplaane seada. Kuigi ükski taoline seeria ei moodusta sportlikku tervikut, selle eest ei jagata auhindu, ei tahaks ma taoliste järelevaadete tegemist päris tühjaks ettevõtmiseks pidada, kuigi võib ju mõelda, et need on vaid statistikahuvilised, kellel pakub rahulolu tagasivaatav fakt, et võiduseeria jooksul lõi Atlanta 35 kodujooksu, mis on parem, kui Angels (12), Brewers (11) ja Tiges (2) samal ajal kolme peale kokku suutsid.
Argine põhjus seeriale tagasi vaadata tuleneb aga sellest, et pikki päevi, mõnel juhul isegi nädalaid kestvad seeriad võivad hakata mõjutama inimeste muid argitegemisi ja mulle tundub, et tavaliselt väljendub see senise elurütmi ja harjumuste muutmises, mis aga vaevalt alati meele järele saab olla. Näiteks ütles Atlanta visketreener Rick Kranitz eilse kaotuse järel teatava rahuloluga, et nüüd võib ta hommikuse esimese ampsuna haarata millegi muu kui pontšiku järele. Ta selgitas, et võiduseeria ajal käitub ta argitegemistes paljudes asjades ühtmoodi ning kuna iga seeria saab alguse esimesest mängust, siis alates 1. juunist, mil Atlanta seeria alguse sai, on Kranitz igat hommikut alustanud pontšikuga. Kranitz ütles, et kui seeria üha pikemaks venis, sai ta aru, et ta paraja jama sisse on sattunud.
Eddie Pérez (vasakul) ja Rick Kranitz - üks ei kanna aluspesu, teine alustab päeva pontšikuga. (Foto allikas: imago-images.com)
Nojah, mis see üks pontšik päevas ikka halba saab teha, kuid Kranitziga sarnased inimesed, nimetagem neid näiteks ebausklikeks, võivad taoliste elumustrite järgmisega veelgi kaugemale minna. Treener Eddie Pérez rääkis, et mai lõpus D-backsilt saadud kaotuse järel otsustas ta klubis mõned argised ümberkorraldused läbi viia. Nii näiteks sai viskajast Jackson Stephensist klubimaja diskor ning kohtumise eelseid mängijate nimekirju hakkas üle andma esimese pesa treener Eric Young Sr. Ma ei tea, kes varem klubis muusikat valis ning kes nimekirju üle andis, ja see polegi praegu tähtis, küll aga on oluline mõista, et ühe väikse kogukonna sees muudeti seniseid rutiinne.
Enda suhtes oli Pérez aga halastamatu. Nimelt loobus ta võiduseeria ajal aluspesu kandmisest. Pérez ei täpsustanud, kas ta loobus pesust terveks kõnealuseks perioodiks või ainult mängude ajaks, ja ehk olekski selle välja nuhkimine juba märk liialt haiglasest huvist. Las ma piirdun seepärast mööndusega, et pesapall võib teatud juhtudel peale suruda omajagu ennastsalgavat elustiili. Nii näib vähemalt see kõrvalt vaadatuna.
Comments