Mu meelest on MLB pesapall oma sisult kunst, statistikakunst, kus kollektiivina tuntakse varjamatut rõõmu iga statistilise kombinatsiooni üle, mis mingilgi moel on eriline ja piireületav või isegi häiriv ja konfliktne. Kõik sobib. Tõsi on muidugi see, et palju taolist statistikat on paratamatu, sest igasugune inimtegevus jätab endast maha märke ning statistika saab teoks juhul, kui need märgid üles korjatakse, süstematiseeritakse ja igal võimalikul moel võrdlust võimaldavatesse kombinatsioonidesse paigutatakse. MLB koostöös oma statistikapartneritega tegeleb sellega 24/7 ning täiesti igapäevased on olukorrad, kus ühes mänguvoorus mahapillatud märkide kogumine ja nende töötlemine pikki tunde aega võtab ning alles päeva lõpuks saab mõni mängija enda kohta teada, et tema tegevus huvitavat statistilist mustrit võimaldab luua. Üks näide eilsest.
Kirjutasin eile sellest, kuidas St. Louisi Cardinalsi viskaja Miles Mikolas jäi ühe viske kaugusele no-hitterist. Spordistatistikat koguv ja töötlev Stats Perfom suutis aga veidi hiljem välja selgitada, et lisaks Mikolasele suutsid eile veel 11 mängijat vähemalt viie vooru jagu no-hitteri suunas liikuda. Tähelepanuväärseks muudab selle statistika võrdlusvõimalus, mis ütleb, et alates 1920. aastast, mil MLB-s muudeti mängupallide kasutamise korda ning algas nn live-ball-era (eesti keelde ümberpanduna võiks seda nimetada „nähtava palli ajastuks“), on tegemist rekordilise saavutusega. Mitte kunagi varem pole kaksteist mängijat samas mänguvoorus suutnud nii pikalt taolist stabiilsust näidata.
Küllap saab igaüks aru, et selles näites väljendub statistika tekke juhuslikkus ja selle sisuline suvalisus. Keeruline on ette kujutada, et taoline statistika suudaks hakata mõjutama reaalset elu, mis võiks väljenduda näiteks selles, et need kaksteist meest end mingil moel ühtse vennaskonnana suudaks tajuda. Reaalse elu mõjutamiseks on see statistika liiga tühine, statistilise mustrivaiba jaoks aga ideaalseim võimalikest, sest oma loomingulises väljenduses on see ainulaadne. Rahul on ka MLB, sest see võimaldab rääkida lugu.
Rõõmus kolmik vasakult vaadatuna: Phil Maton, Martín Maldonado ja Luis Garcia. (Foto allikas: mlb.com)
Kõik see pikk jutt oli vajalik selleks, et teha nüüd rõhutatud märkus, et mõnel juhul võib statistika sekkuda ka reaalsesse ellu, hakata inimesi ühendama, looma suuremaid või väiksemaid vennaskondasid ning ühe sellise teket nähti eile Arlingtonis, Texase osariigis, kus sellise koosluse moodustasid Houston Astrose kaks viskajat Luis Garcia ja Phil Maton ning püüdja Martín Maldonado. Alates eilsest ühendab neid kolme ajalooline saavutus, sest mitte kunagi varem pole MLB ajaloos samas mängus pannud veatu vooru (i.k. immaculate inning) kokku kaks viskajat, mis arusaadavalt saab tekkida vaid koostöös püüdjaga.
Mängijate loodud ja statistilise võrdluse poolt kinnitatud vennaskonna sünd sai mängu järel ka fotoülesvõttega dokumenteeritud. Viskaja Maldonado sümboolselt keskel palle hoidmas, tema kõrval mõlemad viskajad. Sündmusele lisas erakordsust veel ka fakt, et Garcia ja Maton juhtusid Texase poolt välja viskama täpselt samad mängijad. Garcial õnnestus Nathaniel Lowe, Ezequiel Duran ja Brad Miller välja visata teises, Matonil seitsmendas voorus.
Veatuks nimetatakse vooru, kus viskajal kulub kolme ründaja väljaviskamiseks igaühe jaoks kolm viset. Eilse järel on MLB-s seda suutnud 98 viskajat, kokku 108 korda. Sel hooajal on seda varem teinud New York Yankeese viskaja Nestor Cortes, milles ma 17. aprilli ülevaates ka kirjutasin.
Ajalooliseks kujunenud mängu Texases võitis Houston 9 : 2.
Leia 10 erinevust! Lowe, Duran, Miller, Lowe, Duran, Miller. Ka neid kolme võib pidada omalaadse vennaskonna liikmeteks, kuigi pole usutav, et nad erinevalt Garciast, Matonist ja Maldonadost sellist kooslust ühisfotol kinnistada sooviks. (Foto allikas: mlb.com)
Comments