Üks esimesi äratundmisi, milleni ma nüüd veidi enam kui aasta jagu pesapallist kirjutamise kaudu jõudsin, tuleneb selle mängu ootamatusi põhjustavast kombinatsioonist individuaal- ja võistkonnaspordi vahel. Olen juba öelnud, et defineerin individuaalsporti tegevusena, kus isegi teoreetilisel tasandil puudub võimalus üle minna võistkondlikule tegevusele, millised olukorrad avalduvad pesapallimängu ajal korduvalt.
Nii näiteks on iga vooru algus ründava võistkonna poolt vaadatuna rangelt individuaalsport, sest esimesena löögiplatsile asuval lööjal pole muud võimalust, kui toimetada pall kaitsjatele püüdmatult väljale ning ise samal ajal pessa jõuda. Sellise tegevuse juures ei saa aga too mängija oma võistkonnakaaslastelt isegi idee tasandil tegevuslikku toetust. Too mängija tegutseb küll võistkonna heaks, kuid oma tegevuses on ta tol momendil täiesti üksi.
Ka pesapalli põhjalikku statistikat võib vaadelda läbi individuaalspordi perspektiivi ning mõelda võib koguni nii, et statistika mitte üksnes ei kirjelda reaalsust, vaid osaleb ka ise selle loomisprotsessis. Saab ju kriitikale vastupidava võrreldava statistika põhjal mängijad kõikvõimalikesse edetabelitesse paigutada, mis juba seeläbi suurendab võimalust, et mängu individuaalse tegevusena mõistetaks.
Aaron Judge on 142 mänguga löönud 57 kodujooksu. (Foto allikas: mlb.com)
Need ülekordamised olid vajalikud selleks, et ühe eilse võistluspäeva pisikese episoodi kaudu veendumust koguda, millises põnevas sõltuvuses individuaalne ja võistkondlik tegevus pesapallis olla võivad. Juhtus see Bostonis sealse Red Soxi ja New York Yankeese mängu esimeses lisavoorus, kui vahetult enne Aaron Judge´i lööma asunud esimese pesa kaitsja Marwin Gonzalez olla võistkonna poolt edasiseks tegutsemiseks kindlad juhised saanud.
Toetun seda väites Yankeese poolt mängu kommenteeritud stuudiost öeldule, sest mängu järel juhtunut teemaks ei võetud ning seetõttu on ka täiesti võimalik, et alljärgnev vaid mängu kommentaatorite mõttevälgatus oli. Aga iseenesest pole järgneva kirjelduse vastavus absoluutsele tõele üleüldse oluline, kuna olulisem on ilmselge fakt, et selline võimalus mängu kommentaatorite ehk pesapallis orienteeruvate inimeste poolt üldse välja pakuti.
Lugu oli selles, et tolleks hetkeks oli Judge löönud juba kaks kodujooksu, mis tähendas, et ta oli jõudnud oma selle hooaja 57. õnnestumiseni. 1961. aastast pärit Roger Marise nimel oleva Yankeese rekordi kordamisest lahutas Judge´i nüüd vaid neli lööki ning kuna Judge´ile eelnenud Yankeese lööjad olid lisavoorus olnud edukad, näis uus löögivõimalus avanevat ka temale. Selleks aga, et ühildada Judge´i individuaalsed ambitsioonid võistkonna huvidega, pidi Yankees veidi kombineerima.
Kordan üle, et toetun mängu vahendanud telekommentaatorite arvamusele ning nende veendumuse kohaselt pidi lisavoorus vahetult enne Judge´i lööma tulnud Gonzalez palli kindlasti lööma, püüdma seda toimetada vähemalt keskväljale ning päris kindlasti ei tohtinud ta mõelda palli kõksamisele. Kasutan sõna „kõksamine“, kuna olen seda eesti keeles sellises kontekstis kasutatuna kohanud ning küllap see sõna tegevuse sisu elavas ja usutavas pildis edasi annab.
Inglise keeles on nimetuseks bunt, ja seda kasutatakse olukorras, kui lööja püüab tema suunas lendavat palli kurikaga üksnes kergelt puuduta ning suunata selle mõne meetri kaugusele jooksujoonele, olgu siis tõmmatuna esimese või kolmanda pesa suunas. Mõte on selles, et selline tegutsemine jätab õnnestumise korral lööjale esimesse pessa jõudmiseks piisava jooksuaja, samuti tekib võimalus, et ühe pesa võrra võivad edasi jõuda ka varem pessa jõudnud jooksjad. Tegemist on siiski küllaltki riskantse ettevõtmisega, sest üldjuhul oskab kaitse bunt´i ennetada.
Praegust rütmi säilitades saaks Aaron Judge põhihooja lõpuks kokku Yankeese rekordit tähistavad 65 kodujooksu. Roger Marise arvele jäi 1961. aastal 61 õnnestumist. (Foto allikas: mlb.com)
Kõnealuse Gonzalezi löögikorra eel oli seis 4 : 4, ükski Yankeese ründaja polnud välja visatud ning jooksjad olid teises ja esimeses pesas. Sellistes oludes võinuks ebaõnnestunud kõksamine tuua kaasa olukorra, kus Boston oleks suure tõenäosusega suutnud vähemalt ühe kolmest jooksjast põletada. See omakorda võimaldanuks Bostonil juba kaks kodujooksu löönud hiilgavas vormis olnud Judge´i ilma ühegi löögita ehk walk´iga kohe esimesse pessa lubada, mis teisesõnu öeldes tähendab, et Judge´ilt oleks võetud võimalus kodujooksu üleüldse proovidagi.
Igal juhul üritas Yankees olukorrast võtta maksimumi. Kui Gonzalez suutnuks samuti pessa jõuda ning teha seda nii, et juba pesades olnud jooksjad ühe võrra edasi liiguvad, saanuks Judge lüüa ideaalsetest tingimustes – pesad laetud olukorras, kus välja pole visatud ühtegi ründaja. Iseenesest võinuks kõksamine sellises olukorras tõsiselt teemaks tulla küll, sest mängu võitu silmas pidades oleks Yankees võinud Gonzalezi ohverdada (i.k. sacrifice bunt), mis lubanuks teises pesas olnud jooksjal kolmandasse jõuda. See aga vähendanuks juba Judge tegutsemisvabadust. Seega visandasid telekommentaatorid stsenaariumi, millega Yankees kaitses Judge´i ambitsioone ning jättis hetkeks võistkonna huvi tahaplaanile.
Läks nii, et palli tabanud Gonzalez põletati ning järgmisena lööma tulnud Judge´ile antigi walk´i näol vabakäik esimesse pessa. See aga Bostonit ei päästunud. Samas voorus suutis Yankees pesad laetud olukorras kolm jooksjat koju tuua, mis pani aluse 7 : 6 võidule.
Comments