Ma olen mõnikord mõelnud, et miks otsitakse tänaste sportlaste tegemisi kirjeldades võrdlusmomente sportlastega minevikust? Jutud uue Maradona või Jordani ilmumisest spordiväljale pole küll päris igapäevased, kuid siiski küllaltki sagedased. Mu meelest täidab selline praktika kahte eesmärki. Aktiivse sportlase seisukohast lähtudes kõneldakse eeskätt potentsiaalist, kuid samaaegselt ei lasta sel moel unustusse vajuda ka endisaegsel tipul. Viimase tingib aga asjaolu, et sarnaselt teistele eluvaldkondadele vajab ka sport ajalugu ning eri ajastute võrdlus, olgu see siis näiteks konkreetsetele persoonidele taandatuna, on üks spordile omaseid võtteid.
Eriti edukas on selline meetod statistikale mitte alluvate alade puhul nagu näiteks jalgpall, kus sõnaliselt üles ehitatud võrdlused on pidevas omavahelises võitluses, kusjuures mitte ükski neist pole samaaegselt õige ega ka vale. Jalgpalli laialivalguv statistika võimaldab laiali valguda ka tekstil, kuid selle raamistamiseks ehk kriitiliseks hindamiseks puuduvad toimivad töövahendid.
Pesapallis päris nii ei saa. Pesapall on ümbritsetud adekvaatselt võrreldavast statistikast ning võrreldava arutelu objektiks pole mitte eri ajastu sportlased, vaid eri ajastu statistikad. Muidugi on ka pesapallis kinnistunud veendumus, et tänased mängijad on sportlikult kõrgema kvaliteediga kui sportlased varasematel aegadel, kuid see ei tähenda, et mängijate ja statistika võrdlus tühi sõnatöö oleks. Asi on selles, et statistikale toetuv võrdluste otsimine minevikust lisab arusaama tänase mängija positsioonist tema enda kaasajas. Ühest sellisest tahan eilse vooru põhjal ka rääkida.
Eilse vooru järel kõneldi paarist Shohei Ohtani ja Nolan Ryan. (Foto allikas: mlb.com)
Jutt on seotud Los Angeles Angelsiga ning osutan sissejuhatuseks kahele võiduprotsendile: .475 ja .438. Esimene neist tähistab Angelisi seisu 9. juunil, teine kuu aega hiljem 13. juulil. Selle aja jooksul peeti 31 mängu, millest võideti 12 ja kaotati 19, mis teeb võiduprotsendiks .387. Niisiis pole võistkondlikkust silmas pidades mitte midagi rõõmustavat.
Ometi saab aga Angelsis osutada kellelegi, kes viidatud vahemikus on näidanud statistikat, mis eilse järel andis põhjust võrrelda teda läbi aegade parimate hulka kuuluva mängijaga. Need kaks meest, kes praegu võrdluse moodustavad on Angelsi Two-Way-Player Shohei Ohtani ning aastatel 1966-1993 MLB-sse kuulunud viskaja Nolan Ryan. Ma saan aru küll, et suure tõenäosusega pole eesti lugeja seda nime varem kuulnudki, kuid ometi on tegemist mängijaga, kes 1999. aastal Kuulsuste Halli liikmeks valiti ning kelle tähendus pesapallis on võrreldav Maradona ja Jordani omaga jalgpallis ja korvpallis.
Angels alistas eile American League´is oma divisionis neist praeguse seisuga 19 mängu kaugusel liidrikohta hoidva Houston Astrose 7 : 1, milles Ohtani täitis peaosa. Avaviskajana mängu alustanud jaapanlane osales kuues voorus, lasi läbi 4 hit´i ja ühe jooksu, kuid samal ajal viskas välja 12 lööjat. See on oluline tähis seepärast, et nii sai temast Ryani järel teine Angelsi viskaja, kes visanud neljas järjestikuses mängus välja vähemalt kümme mängijat. Eile juhtus veel ka nii, et Ohtani suutis esimese Angelsi avaviskajana korrata Ryani 1972. aasta juunist pärit saavutust, kui edukas löök ta kolmandasse pessa kandis.
Igal juhul pole võrdlused Ryaniga vaid sõnalised ja sümboolsed, vaid need ostuavad, millisel positsioonil Ohtani mängijate tänases püramiidis asub ning pole üldse võimatu, et sedasi jätkates valitakse American League´i valitsev MVP selleks ka selle hooaja lõpus.
Tulles aga veel korra eeltoodud kuupäevalise vahemiku juurde (9. juuni-13. juuli), siis sel perioodil on Ohtani avaviskajana üles astunud kuuel korral, tema panuseks on jäänud 39 2/3 vooru, mille jooksul on ta välja visanud 58 lööjat ning tema ERA on 0.45. Ainuüksi siin on piisavalt materjali, mis lubab teha võrdlusi Ryaniga, kõnelda MVP-st ning annab kindlasti ainest juttudele, et Ohtani ühel ilusal päeval Kuulsuste Halli liikmeks võidakse valida.
Comments