Ma pean alustama sealt, kus eile lõpetasin ehk võtma taas jutuks Cleveland Guardiansi tagaväljakaitsja Steven Kwani ajaloolise löögiseeria, mis Cincinnati Redsi vastu sai jätku. Tänase seisuga on debütant Kwan esimese viie mängu jooksul 24 löögikorrast 18 jõudnud vähemalt esimesse pessa, millega ta ületas 2008. aastast Jay Bruce´ile kuulnud rekordi, kes toona Redsi mängijana jõudis viie mängu jooksul esimesse pessa 17 korral. Ühe rekordi võttis Kwan enda nimele veel. Ta pole 115 viske jooksul löögiliigutust tehes kordagi pallist mööda löönud, millega ületas seni debüütmängijate rekordit hoidnud David Fletcheri nelja aasta taguse saavutuse 15 viskega. Cincinnatis peetava kahemängulise seeria avamängu võitis Cleveland 10 : 5.
Pesapall on mäng, kus rangelt võttes ei toimu 90% ajast väljakul sportlikult mitte midagi edasiviivat ehk teisisõnu öelduna valmistub viska oma soorituseks ning isegi juhul, kui lööjal õnnestub pall väljakule saada, suudavad kaitsjad selle kümnekonna sekundiga pessa toimetada või on hoopis ründaja pessa jõudmisega edasisele kaitsetegevusele joone peale tõmmanud. Nii või teisti on konkreetsed võistlusmomendid kokku pressitud pisikestesse ajakapslitesse. Selline on pesapalli hingamine ning sellest tulenevalt on määratud ka pealtvaatajate käitumine staadionil ning võistluste tele- ja raadioülekannete rütm. Viimastel aastatel on küll arutletud viskaja tegevuse ajalise raamistamise üle, kuid näiteks kuu aega tagasi mängijate ja omanike kollektiivlepingust jäi see veel välja.
Kuna üks mäng kestab umbes kolm tundi, siis seda teles vaid spordijutuga täita pole võimalik, seda enam, et sujuv ja katkematu sportlik vastasseis, nagu näiteks jalgpallis, pesapallis puudub. Niisiis on välja kujunenud traditsioon, mille järgi pesapalli ülekanne on täis pikitud kommentaatorite omavahelist argiloba, nalju, ajaloolisi meenutusi, intervjuusid stuudiokülalistega aga ka jutuajamisi publikuga. Ja kuigi jutud pealtvaatajatega on planeeritud, võivad need väljakul aset leidvate sündmustega segunedes pakkuda tulemuse, mis võivad panna suu vett jooksma ka kõige ülepakutuma Hollywoodi stsenaariumi sepistajal. Üks selline juhtus Tampas peetud mängu ajal kohaliku Raysi ja Oaklandi vahel.
Tampa teleloo kaks kangelast. Chloe Grimes ja Brett Phillips. (Foto allikas: mlb.com) Lugu sai alguse enne mängu läbi viidud sümboolse avaviske tseremooniast, kus tähelepanu keskmes oli kaheksa aastane Tampa tüdruk Chloe Grimes. Tüdruku viske püüdjaks oli tema lemmikmängija Brett Phillips. Chloe viskas palli küll veidi ebaõnnestunult, kuid Phillips suutis palli püüda ning pealtnägijatel oli nalja küllaga. Küllap piisanuks juba ainuüksi sellest pisikest episoodist, et kogu päev tüdrukule elu lõpuni meelde jäänuks, kuid suur lugu oli alles ootamas.
Käimas oli kolmas voor ehk mäng oli alles algfaasis ning reeglina täidetakse just see aeg spordivälise lobaga, milleks kindlasti liigitub ka usutlus Chloe´i ja tema emaga. Loomulikult polnud see juhus, et Tampa mänge üle kandev Fox Sports jutuajamise Phillipsi löögikorraga ajastas, kuid vaid kõige pöörasemas Hollywoodi fantaasias oleks võinud juhtuda, et ajal, mil ajakirjanik Chloe´i ja tema emaga jutustas, Phillips kodujooksu lõi. Aga just nii juhtuski.
Kas nüüd otseselt pisarakiskujaga tegemist oli, eks see sõltu juba iga televaataja isiklikust reaktsioonist, küll aga tuleb rõhutada, et sellised lood moodustavad pesapalli otseülekannete loomuliku osa, mis on praegusel juhul tähelepanuväärne seepärast, et Euroopa pallimängude teleülekandeid silmas pidades on tegemist täiesti tundmatu praktikaga. Pesapalliülekanne muudab publiku mängu loomulikuks osaks, sest nagu praegusel juhul nähtus, ei piirdu meedia vaid fännide emotsioonide vahendamisega, vaid lisab käigult ka nende arvamuse. Ja kuigi need arvamused on aimatavad, on nad sellegi poolest vahetud.
Ilus päev Chloe´i elus kulmineerus kümnendas voorus, kui Manuel Margot walk-off Tampale 9 : 8 võidu kindlustas.
Comments