Viimasel paaril päeval on MLB-s enamus tekstilisest tähelepanust koondunud ühele eile peetud mängule, mis küll võistlustabelit silmas pidades suuremat tähtsust ei omanud, kuid rõhutatult oluliseks muutis mängu selle pidamise koht. Kohaks oli Iowa osariigis asuv Dyersville´i nimeline pisike küla, mis kahe aasta taguse rahvaloenduse andmeil on koduks umbes 4500 inimesele. Just seal läksid vastakuti National League´i keskdivisionis kolmandat kohta hoidev Chicago Cubs ja viiendal ehk viimasel kohal asuv Cincinnati Reds.
Mõlemad meeskonnad on play-off´i jõudmise sisuliselt minetanud ning nagu ma üleeilses ülevaates ütlesin, tuleb taolistesse tingimustesse sattunud meeskondadel hooajal lõpuni jäänud kuud lihtsalt kuidagi ära kannatada. Eilne kõrvalepõige Iowasse pakkus mõlemale poolele sel kannatusrajal veidi leevendust, ja eile öeldi see ka otsesõnu välja. Kohe räägin sellest lähemalt.
Enne aga tasub meelde tuletada (või siis esmakordselt kuuldes edaspidiseks meelde jätta), et Iowasse jõudis MLB teist aastat järjest ning nüüd näib küll sedamoodi, et üks ammune kirjanduslik ettekuulutus on tagasipöördumatult reaalsuseks saanud. Asi on selles, et Iowas peetud mängu tuntakse ameerika kultuuris „Field of Dreams“ nime all juba 1989. aastast, kuid kuni eelmise aastani oli see jäänud üksnes fantaasia ehk samanimelise filmi raamidesse. Just siin võeti too suureks kassahitiks saanud film omal ajal üles ning tollest ajast alates on „Field of Dreams“ kangastunud ameeriklastele näitleja Kevin Costneriga, mitte aga mõne elukutselise pesapallimängijaga. Ja mul on selline tunne, et ükskõik kui vägev esitus Iowas reaalselt ka aset leiaks, jääb „Dreams“ igavesti seotuks ennekõike Costneriga. Põhjalikumalt ma seda hetkel lahkama ei hakka, sest olen sel teemal blogis pikemalt peatunud.
Cincinnati Redsi mängija Joey Votto (paremal) annab intervjuu ajal, mil ta ise esimest pesa kaitseb. Ta ütleb, et mängimist Field of Dreams´i väljakul peab ta oma karjääri üheks tipphetkeks. (Foto allikas: mlb.com)
Kui eelmisel aastal võitis Chicago White Sox esimeses Dreamsi-mängus New York Yankeest, siis ka sel korral läks võit Chicagosse. Eilse mängu võitis Cubs 4 : 2 ning seda suuresti tänu esimeses voorus saavutatud 3 : 0 eduseisule. Nüüd on tabeliseis selline, et Cubs (võiduprotsent .414) on jätkuvalt kolmas, kaotus liider St. Louisile 15 mängu ning wild card positsioon jääb 15,5 mängu kaugusele. Viiendal kohal asuva Cincinnati vastavad numbrid on .396, 17 ja 17,5. Kõik peaks olema selge ning olgu see veel ka üle korratud – Cubsil ja Redsil play-off´i asja pole.
Eks sellest saa aru ka mängijad, ja nagu öeldud, tuleb neil ja klubi fännidel järelejäänud kaks pikka mängukuud nüüd lihtsalt ära kannatada. Ja eks ole selge seegi, et igasugune kõrvalepõige, mis seda rutiini murda suudab, on sel teel abiks. Iowa seda kahtlemata ka pakub ning Cincinnati esimese pesa kaitsja Joey Votto ütles selle otse ka välja, kusjuures märkimisväärseks teeb selle tõdemuse asjaolu, et ta tegi seda keset võistlusolukorda.
Kui ma nüüd väga ei eksi, siis alates 2020. aastast, kui MLB-s lühendati koroonast tingitult põhihooaeg 60 mänguni, said telejaamad MLB-lt ja mängijate ametiühingutelt nõusoleku teha intervjuusid parasjagu kaitses oleva võistkonna mängijaga. Olukord on omajagu kummaline, sest mõne muu spordiala loogika kohaselt oleks mänguolukorras mängijaga intervjuu läbiviimine kujuteldamatu, kuid pesapall on üks sellistest spordialadest, kus taoline trikk võimalikuks on osutunud.
Ma kujutan ette, et sellist võtet, kus sportlane on võistlusmomendi ajal varustatud pisikese mikrofoni ja kõrvaklapiga, saaks kasutada ka mõnel individuaalala, näiteks jalgrattaspordis, mis vähemalt mulle kui autsaiderile on jätnud mulje, et selle ala võistlusmomendid on suures osas täidetud rutiinse ja automatiseeritud tegevusega, mis jätab sportlasele võimaluse oma mõtetega tegelemiseks. Siit ongi vaid üks samm olukorrani, kus neid mõtteid samal ajal ka teistega jagada võiks.
Just seda tegi eile Votto Redsi kolmanda vooru kaitsefaasis, kus tema kaitsta oli esimene pesa. Näiteks olukorras, kus Cubsil oli jooksja teises pesas ja üks lööja oli välja visatud, tegi Votto lõbusa tähelepaneku, et temal kui esimese pesa kaitsjal pole praegu suurt midagi teha ning ta võiks rääkida ühe lõbusa loo. Seda ta ka tegi, kuid juba ainuüksi selline olukord ise on omaette lõbusa loo eest. Ühtekokku sai Votto lobiseda kümme minutit, sest just nii kaua kestis Cubsi ründevoor.
Sellesse kümnesse minutisse surus Votto päris mitu huvitavat mõtet, millest praegu toon välja vaid selle, millele eelpool viitasin. Votto ütleb, et MLB-l on võime haarata mängija endasse tervenisti ning hea mängija peab ühtviisi olema nii andeka kui ka töökas, kuid kõigele lisaks peab ta olema võimeline taluma pesapallile omast rutiini. See moodustub pikast ja tihedast kalendrist, pikituna täis mõnepäevaseid mänguseeriaid, mida lahutavad pidevad lennureisid: mäng, lend, mäng,... Nüüd ütlebki Votto, et see mäng siin Iowas on kõige selle eelneva taustal tohutu väärtusega, sest see tirib mängijad välja nende igapäevasest rutiinist. Votto lisab koguni seda, et ta peab seda päeva oma MLB karjääri üheks kõige olulisemaks.
Comments