Pealkirjas toodud järeldusele jõudis ESPN-i pesapalliekspert Tim Keown, kui ta kolleegidega San Francisco Giantsi viimase kahe põhihooaja üle arutles. Tegemist on võistkonnaga, kes eelmisel hooajal kogus 107 võitu, mis teeb võiduprotsendiks .660 ning kes ühes sellega võitis ka National League´i läänedivisioni. Sel hooajal ollakse aga hädas .500 hoidmisega ning mis hetkel on langenud .475-ni. Giants minetas 7. septembril võimaluse play-off´i jõuda ning ma olen üsna kindel, et Giantsile kui kollektiivile ma sel hooajal vaevalt enam tähelepanu pööran, küll aga oli Keowni märkus mu meelest nii huvitav, et selle üle võiks veidi järele mõelda küll.
26., 27., 28. ja 30. aprill olid need päevad, mil Giants sel hooajal läänedivisioni liidripositsiooni hoidis. Seejärel surusid Dodgers ja Padres ta kolmandaks ning augusti lõpus möödus ka Arizona. Ometi oli Giants võistkond, kellele hooajaeelsetes ennustustes pakuti 85-87 võitu, mis asjaolude sobival kokkulangemisel võinuks tagada ka koha play-off´is. See statistika oleks Giantsile sel hooajal kättesaadav juhul, kui nad kõik järelejäänud mängud võidaks, kuid nende jaoks on rong siiski juba läinud. Ei olnud enam abi ka eile võõrsil saadud 5 : 2 võidust Chicago Cubsi üle.
Sel hooajal pole Giantsil rõõmustamiseks põhjust. Tõsisel ilmel Brandon Crawford (vasakul) ja peatreener Gabe Kapler. (Foto allikas: espn.com)
Nüüd võtsidki ESPN-i pesapalliajakirjanikud mõelda, mis Giantsil sel hooajal valesti on läinud ning ühiselt jõutigi Keowni sõnastatud seisukohani. Asi on selles, et spetsialistide arvates ületas suur osa Giantsi mängijatest eelmisel aastal oma eeldatavaid statistilisi näitajaid, samas kui sel hooajal on need näitajad tõenäosust silmas pidades tublisti kehvemad. Nii tegigi Keown järelduse, et nii eelmine kui ka käimasolev hooaeg on (statistilised) kõrvalekalded, mis ei võimalda adekvaatset analüüsi.
Samas aga leiti, et pigem tuleb Giantsi tõelist nägu otsida käesolevast hooajast, kuna eelmise hooaja sobivus tõenäosusega olla olnud oluliselt vildakam. Nagu ütles vestlusringis osalenud Bradford Doolittle, olid Giantsi eelmise aasta tulemused kaugelt üle nende kollektiivsest ennustatavast lõppsummast.
Need väited tõid mu tagasi mõtete juurde, mille üle ma isekeskis palju aru olen pidanud. Ma püüan need arupidamised lühidalt kokku võtta.
Pean taas ütlema, et pesapallimäng saab tervikuks individuaalspordi tükikestest. Pesapallis, erinevalt mõnest muust võistkondlikkust pallimängust, ei saa individuaalsel sooritusmomendil võistkonnakaaslased konkreetsele tegutsejale otsest abi või isegi toetust pakkuda. Muidugi on võimalik konkreetsel juhul mõne mängija ebaõnnestumist teiste mängijate poolt samas situatsioonis heastada, kuid sellised võimalused on avatud ka teistest võistlusmängudes.
Ideed, et pesapallis domineerivad individuaalspordi elemendid, toetab ka mängu adekvaatne analüüs, mille järele Keown eespool õhkab, mis on rajatud ühe mängija statistiliste andmete uurimisele, samas kui võistkondliku tegutsemise analüüs on äärmuseni marginaalne. Pakun välja, et põhjust tuleb otsida asjaolust, et ideaalne pesapallimäng koosneb ühesuguste liigutuste ja ühesuguste kombinatsioonide järjepidevast kordamisest. See tähendab, et enamikes olukordades teab iga mängija ka ilma lisakommunikatsioonita, mida temalt konkreetsel juhul oodatakse ja mida ta täpselt tegema peab. Pesapall on ideaalis universaalne ning situatsioonidele pööratud tähelepanu tuleneb asjaolust, et erinevalt masinatest pole inimestel võimalik universaalsetena tegutseda.
Erinevus jalgpalliga, kust ma ikka vastavaid võrdlusi olen harjunud otsima, tuleneb sellest, et jalgpallis on iga episood unikaalne. Kui jalgpalli öeldakse, et üks või teine võistkond on „paberil parem“, siis on see väärtuslik üksnes kujundina. Pesapallis on aga taoline paber tõeline, võiskonna väärtus selgub selle ükskliikmete kogusummast ning kui reaalne elu sellega kokku ei lähe, valitseb ka analüüsis segadus, mille võib avastada ESPN-i viidatud arutelus.
Comments