Teist päeva järjest võtan jutuks Bostonis peetud kahemängulise seeria Red Soxi ja Cincinnati’s Redsi vahel, mis tulenevalt Red Soxi viimases mängus saadud 7 : 1 võidule kokkuvõttes viigiga lõppes. Teen seda seepärast, et kui viimane mäng Bostonis läbi sai, vaatasid Bostoni esiviskaja Garrett Whitlocki mängustatistikast vastu numbrid, mis mängule järgnenud mõttevahetuste põhjal otsutades asjaosalisi üllatada olid suutnud. Asi on selles, et jämedalt võetuna nähakse Bostonis taolist statistikat kord kümne aasta jooksul.
Igaks petteks teen kohe hoiatuse, et pesapalliga alles tutvust loova lugeja jaoks võib järgnev arutelu jääda mõneti võõraks ning situatsiooni sportlik erilisus ei pruugi esimese korraga arusaadav olla. Püüan aga olukorda kirjeldada võimalikult lihtsalt ning tausta avavalt. Nüüd asja kallale.
Asjatundjate imestust oli põhjustanud erinevatest mänguelementidest moodustunud statistiline kombinatsioon, mis kuni kuuenda vooru teise lööjani nägi Whitlocki puhul välja järgmine:
a) ta oli lubanud vastasele viis hit´i;
b) polnud võimaldanud ainsatki jooksu;
c) samal ajal polnud tema statistikasse kirjutatud ainsatki walk´i;
d) samuti mitte ühtegi väljaviset (strike out).
Garrett Whitlocki statistika eilse mängu eel. (Foto allikas: mlb.com)
Kui küsida, mis punkt nimetatud loetellu ei sobi, oskab iga väike laps Ameerikas öelda, et selleks on punkt d. Lugu on selles, et esimesed kolm punkti on viskaja statistikasse lisanud positiivset kraami ning kuigi viimane punkt otseselt negatiivset statistikat ei tooda, tekib kolme eelneva punkti pinnalt õigustatud küsimus, kuidas punkt d mängu üldisesse loogikasse sobitub.
Punktidega a ja b peaks olema asjad üheselt arusaadavad. Cincinnati jõudis pesadesse harva ning neid väheseid olukordi ei suudetud jooksuks realiseerida. Punktid c ja d, mis osutavad iga lööja puhul viskaja viimaseks jäänud viskele, väärivad aga põhjalikumat tähelepanu. Punkt c kõneleb walk´ist ehk lööja vabast pääsust esimesse pessa juhul, kui viskaja ei taba viimaseks viskeks jäänud soorituse ajal visketsooni ning lööja ei tee samal ajal löögiliigutust. Ka võib walk´ini viia olukord, kui viskaja tabab lööjat palliga. Niisiis kantakse walk viskaja statistika negatiivsele poolele, kuid nagu näha on, on Whitlock sellest patust puhas.
Aga Whitlock ei olnud teinud ka ainsatki väljaviset, mis tähendab, et viimaseks jäänud viskest ei visanud ta ise välja ainsatki lööjat. Väljaviske saab viskaja statistikasse siis, kui viimaseks viskeks jäänud sooritus tabab visketsooni ning löögiliigutuse teinud ründaja palli ei taba (statistikas tähistab seda märgina – K), või ründaja ei tee löögiliigutust (ꓘ). Väljaviske saab viskaja kirja ka siis, kui viimane vise küll visketsooni ei taba, kuid lööja teeb löögiliigutuse (K).
Väljavise on üks olulisemaid viskaja kvaliteeti demonstreeriv statistika, mille üle peetakse täpset arvet ning MLB-s leiab üldjuhul alati äramainimist, kui viskaja arvele on kogunenud mängus vähemalt kümme väljaviset. MLB rekord pärineb aastast 1962, kui Washington Senatorsi viskaja Tom Cheney viskas Baltimore Oriolesi vastu välja 21 lööjat.
Millest siis Whitlocki vastuoluline statistika kõneleb? Tegelikult on vastus väga lihtne. See kõneleb Red Soxi väga heast meeskondlikkust kaitsetööst. Punkt d ütleb tegelikult otse, et kõik Whitlocki vastu löönud Cincinnati mängijad pääsesid küll jooksu, viiel korral jõuti ka pessa, kuid kõik edasised jooksule suunatud rünnakukatsed suutis meeskondlik kaitse nurjata.
Ma toon abistava näite Euroopa kultuuriruumis arusaadavast korvpallist, mida mõistan samuti mänguna, mille puhul statistika usutavaid järeldusi võimaldab teha. Näide on mul teadlikult viimase piirini nihutatud, kuid võib ju mõelda, et kui võrdsete vastaste puhul üks võistkond ei võta mängu jooksul maha ainsatki ründelauda, kuid sellest hoolimata mängu võidab, võib hakata loogiliselt järeldama, et taoline statistika ühtviisi nii heast visketabavusest, kui ka heast kaitsetööst kõneleb.
Niisiis kõneleb ka Whitlocki veider statistiline kombinatsioon mitte niivõrd üksikust mängijast, antud juhul viskajast, vaid hoopis Red Soxi meeskondlikkust kaitsetegevusest. Sellest tulenevalt saab Red Sox kaasa võtta vaid positiivsed teadmised ja mitte muretsema, et üks nende viskajatest väljaviskeid teha ei suutnud.
Comentários